Läksin üritusele. Isa oli eelnevalt korraldajale öelnud, et ma olen ürituse teemat uurinud ja võiksin ka sõna saada. Istusin saalis ja ootasin oma sõnavõttu. Esialgu rääkisid teised. Üks noor naine kasutas oma ettekandes sõna kahesus. Saalist kaks inimest hüüdsid, et mis kahesus, üks teine sõna on parem. Nad võisid osata vahelehüiet teha sellepärast, et ma olin varem sel teemal kirjutanud. Ettekandja solvus vahelehüiete peale ja ei öelnud seetõttu enam ühtegi sõna. Hakkasid rääkima teised inimesed, aga minule ikka veel sõna ei pakutud. Istusin ühe tüdruku kõrval. Mõtlesin, et meil on liiga sarnane asend, mõlemad hoiavad lõuga laua peal. Kõned veel jätkusid, aga osad inimesed saalis tõusid juba püsti, et ürituselt lahkuda. Mõtlesin, et nüüd on viimane aeg ise sõna võtta. Hakkasin saali ette minema. Enne kui ma sinna jõudsin, kasutas parajasti kõneleja juba väljendit, et mida ta ütleb ürituse lõpetuseks.
*
Ühes majas toimus üritus. Vahepeal läksin majast välja, seisin selle ees ja toetasin selja vastu seina. Inimesi kõndis mööda. Nad võisid mõelda, et ma näen armetu välja, kuigi endale tundus, et ma olen uhkes asendis. Ainult et jääpurikad võisid pähe kukkuda. Varem olid majade juures olnud sildid "Ära seisa räästa all!" Mulle polnud veel kunagi jääpurikas pähe kukkunud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar