Kirjutasin raamatust lühemalt kui tavaliselt. See oli uus "Eesti ajaloo" köide. Üks mees ütles selle kohta, et see on kehv raamat. Vastasin: "Pea suu!" Kasutasin sina-, mitte teievormi, sest olin selle mehega koos saunas käinud. Mõtlesin, et võibolla ta ei kritiseerinudki mind kui toimetajat, vaid raamatu autorit. Sõitsime autoga. Ema juhtis. Mul läks jalg vastu tee äärde jäävat objekti. Ütlesin, et sain haiget, aga mitte kõvasti. Kui jalg teist korda millelegi vastu läks, ronisin auto pealt maha ja läksin oma teed. Klaus jooksis mulle järele ja küsis, kuhu ma lähen. Vastasin, et koju. Kui kodu paistma hakkas, vaatasime, et meie vannitoas on tulekahju. See võis olla tuli või tulekahju. Lisasime kiirust. Vastu tuli Lauri K. Ütlesin ka talle, et meie vannitoas on võibolla tulekahju, aga enne kohalejõudmist pole kindel.
*
Läksime koos klassikaaslastega kooli poole. Mina kõndisin ees ja teised rühmana minu järel. Minule tundus, et teised ei taha minu kõrval kõndida. Teised seletasid, et mina olen juht ja kõnnin sellepärast kõige ees. Ühel hetkel läksime mina ja tagakõndijad siiski erinevaid teid.
*
Kuulasin ülikooli loengut ja konspekteerisin. Semestri algul olid erinevad loengupidajad rääkinud segaselt, aga semestri jätkudes nende rääkimisoskus paranes. Mõtlesin, et jätan jälle kõik meelde ja saan jälle eksami viie. Aga kõige selgeks õppimise tegi raskemaks see, et mõnest loengust ma puudusin. Võis konspekti laenata või minna eksamile riskides, et kas seda küsitakse, mida ma ei tea. Piirimäe oli öelnud, et need, kellel on teadmistes lüngad, kukuvad auku. Naisõppejõud tuli ja vaatas minu konspekti. Ta rääkis, et ma olen asju valesti kirja pannud, tiitel von ei käändu. Mina jäin oma seisukohtade juurde ja ütlesin, et käändub küll. Pärast vaidlust ei suutnud ma enam loengut jälgida, mistõttu tundus, et ma siiski ei saa eksamit viit.
0 vastukaja:
Postita kommentaar