Imeline Ajalugu 10/2016

„Imeline Ajalugu“ 10/2016.

Seda ajakirja ma pole tavaliselt ostnud, sest palju muud on ka lugeda, aga see number mulle toodi, võibolla kaanel oleva Kerese pildi tõttu. Üksikuid varem ostetud numbreid olen lugenud ainult osaliselt, see oli esimene, mida lugesin tervikuna. Reklaamid jätsin nüüd ka vahele, väljaarvatud ajalooteemalised. Reklaami avaldamiseks saates võiks reklaamijad ka mõelda, mis väljaandes sellest rohkem kasu on. Ajalooajakirja lugejat huvitab ajalooraamatu reklaam ilmselt rohkem kui millegi võimalikult tänapäevase.

Selles ajakirjas on võimalus lisaks lugemisele ka kirjutada. Toodud on Pärsia teemalise mälumängu valikvastustega küsimused ja ristsõna. Mälumäng läks mul paremini kui ma ootasin – 13 ühepunktilisest küsimusest vastasin 12 õigesti ja 1 valesti. Oli veel üks kolmepunktiline küsimus, mida ma enne vastuste vaatamist läbi ei lugenud, sest pidasin seda teiseks nupuks, aga põhimõtteliselt teadsin ka selle vastust. Ristsõnas ma kõiki ruute täidetud ei saanud, aga pealahendus tundus välja tulevat.

Ühes ajakirja lühinupus kirjutati, et kui tomat Ameerikast Euroopasse jõudis, siis nimetati seda algul mürgiõunaks, sest mõned inimesed selle söömise järel surid. Kuid see polevatki tulnud tomati mürgisusest, vaid pliitaldrikust, mille mürgi olevat tomat inimesele omastatavaks muutnud. Natuke varem kuulsin teistsugust juttu, et toores tomat on küll mürgine, aga küpseks saades mürgisus kaob. Ma ei tea, kui mürgine ta on, sest hapuoblikat nimetatakse ka mürgitaimeks, aga neid võib mõningases koguses süia ja olen seda halbade tagajärgedeta teinud. Ja mille poolest tomat nii eriline on, kui ilmselt pandi taldriku peale juba varem teisi mahlaseid vilju, näiteks päris õunu?

Ühes teises lühinupus eksiti vist Dumas’ romaanide sündmuste osas. Dumas kirjutas vist raamatus „Kümme aastat hiljem“ Prantsuse kuninga vennast, keda taheti välise sarnasuse tõttu märkamatult senise kuninga pähe troonile panna. Ajakirja järgi tahtsid seda teha kolm musketäri, aga minu mälu järgi pooldas kuninga väljavahetamist Aramis ja d’Artagnan oli selle vastu. Ja kui sarja esimese raamatu pealkiri oli „Kolm musketäri“, siis sama raamatu lõpus oli peategelastest musketäre juba neli, hilisemates raamatutes ei teeninud neist enam kõik musketäridena.

Ajaloo arutelu listis on avaldatud kartust, et kosmosesse paigutatud satelliitidelt saadetud kiirtega saab poliitilisi vastaseid hävitada. „Imeline Ajalugu“ kirjutab, et 1930. aastatel püüdsid inglased küll sellesarnaseid kiiri leiutada, aga see ei õnnestunud, sest vaja minev võimsus oleks olnud suurem olemasolevate elektrijaamade võimsusest. Selle asemel leiutati tagsipeegelduvate kiirtega radar, millega sai kindlaks teha vaenlase lennukite asukoha, et neid seejärel traditsioonilistest suurtükkidest tulistada. Vist ajakirjast „Eesti Loodus“ lugesin ükskord, et sarnasel põhimõttel otsib ka nahkhiir putukaid. Nahkhiir saadab välja helisid ja tagasipeegelduste järgi saab aru, kus putukas asub. Sorokini raamatutes oli toodud statistikat, nagu oleks 20. sajandi algul leiutamise tempo võrreldes 19. sajandiga langenud. Ta tõi täiesti konkreetseid leiutiste ja avastuste arve, aga ilmselt ei teadnud ta siiski salastatud sõjatehniliste leiutiste arvu. „Imeline Ajalugu“ igal juhul ütleb, et Teises maailmasõjas Inglismaad pommitama minnes ei teadnud sakslased algul, et inglastel on radar.

Ühes lühinupus öeldi, et Rooma keiser Constantinus olevat ristiusku pöördunud unenäo mõjul, kuid et ajaloolased kahtlevad, kas ta sellise unenäo nägi. Miks ei küsita unenägude kohta psühholoogidelt? Kui inimene võtab vastu suure otsuse, siis on väga tõenäoline, et ta näeb selle otsusega seotud unenägusid, kuigi siis ta kaalus otsust tõenäoliselt juba enne unenäo nägemist. Aga William Jamesi järgi võib äkilisele usulisele ärkamisele eelnev protsess olla alateadlik. Olen ise unenägusid üles kirjutanud ja kõik lugejad ei usu, et need on kõik unenäod, aga ärkvel olles ei töötagi pea nii hästi, et sellises mahus väljamõeldisi kirjutada.

Üks pikem artikkel oli Ungari 1956. a. ülestõusust. Eestis on vastandatud ida- ja lääneorientatsiooni, aga ungarlased 20. sajandil venelaste toodud korra vastu üles tõustes seostasid seda esimeses järjekorras 1848. a. revolutsiooni mälestusega, mis oli rohkem sakslaste vastu. Ehk siis ungarlased paistsid eelistavad oma teed nii sakslastest kui ka venelastest eraldi, mida Eestis propageeris omal ajal Jaan Tõnisson.

Ajakirja kõigis numbrites on rohkelt pilte. Aga omapärane on, et kui artiklite sisu on populaarteaduslik, siis pildid võivad olla ka fantaasiapildid. Olen pidanud selle ajakirja nišiks, et ta kirjutab rohkem välisriikide ajaloost kui „Tuna“ ja „Ajalooline Ajakiri“, aga selles numbris tundub varem nähtutega võrreldes olevat Eesti ajaloo osakaal suurenenud.