Kolmapäev, november 30, 2016

Tuna 3/2016

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 3/2016. 160 suurt lehekülge.

Selles numbris avaldab ja kommenteerib Tiina Saluvere Vaino Vahingu ja Kuno Otsuse kirjavahetust. Vahingut ma tundsin ja täiendan kirja pandut isiklike mälestustega. Vahingu puhul tuli tema andekus suulistes jutuajamistes paremini välja kui kirjalikus loomingus.

Vahing oli kirjanik, psühhiaater ja teatriinimene, „Tunas“ kirjutatakse, et lisaks kutsumuselt ajaloolane ja arhivaar. Kas see on kirja pandud kaastöö ajalooajakirjas avaldamise põhjendamiseks või võib nii öelda ka muudes väljaannetes? Ühel korral ütles Vahing, et kõik ajaloolased on regressiivsed. Seega pidas ta minevikule pühendumist natuke naljakaks. Endale meeldis talle ennustada tulevikku. Ta ütles, et on kolm asja, mille põhjal saab ennustada, mida keegi mingi jutu peale ütleb – vanus, sugu ja elukutse. Kes midagi muud ütleb, olevat juba hull.

Ajalugu on Vahing tarvitanud ka positiivse sõnana. Vahing oli psühhiaatriahaigla raamatukoguhoidja ja oli uhke, et seal oli muuhulgas heal tasemel psühhiaatriaalaste raamatute kollektsioon. Kuid kui langetati otsus nahaarstid psühhiaatritega samasse hoonesse kolida, oli vaja selle jaoks ruumi teha ja direktori otsusega raamatukogu likvideeriti. Vahing oli selle pärast vihane ja nimetas seda ajaloo hävitamiseks. Ta tõi ühtlasi ajaloolise võrdluse, et Hitler põletas raamatuid, see oli ilus, aga nüüd pannakse konteinerisse.

Vahing on kasutanud ka muid ajaloo alaseid võrdlusi. Ühel korral näitas ta oma kodu juures pragu, kus tal olevat pea kahe maja vahele kinni jäänud ja ütles, et siis helistati päästekomiteesse. Luure kohta rääkis ta, et kui talle oleks tehtud ettepanek agendiks hakata, siis oleks ta selle vastu võtnud, sest talle meeldis kirju kirjutada, tema ideaal oli doktor Sorge. Seetõttu mind üllatas, et „Tunas“ trükitud kirjad on nii lühikesed. Vahing oli keskmisest eestlasest natuke Nõukogude-meelsem. Aastal 2007 ei olnud ta rahul pronksmehe teise kohta kolimisega ja nimetas sõdurite haua lahtikaevamist pühaduse rüvetamiseks. Eesti presidenti Pätsi nimetas ta fašistiks. Nõukogude aja ja uuema aja ajalookirjutuse erinevuseks pidas ta, et tõlgendused on erinevad, aga faktid samad. Minu teada on juhtumeid, kus on võltsitud ka fakte. Vahing andis mulle nõu, kuidas kirjutada ajaloo magistritööd. Ta ütles, et kui ma kirjutan Itaalia-Etioopia sõjast, siis pean ma kirjutama sellest, miks sõda puhkes.

Üks ühine huviala Vahinguga oli mul unenägude üleskirjutamine. Tegime seda aga natuke erinevalt – Vahing arvas, et moonutuste vältimiseks tuleb kirjutama hakata kohe ärkamise hetkel, mina leidsin, et kirjutamise võib ka õhtusse edasi lükata, sest peaasi on hea lugu. Vahing kirjutas Kultuurkapitalile soovituskirja minu raamatu „Uneriik“ väljaandmise toetuseks ja lubas kirjutada ka raamatule „Ajalugu unenägudes“, kuigi sellele sain teiselt kirjanikult kiiremini.

Nüüd veel lühidalt ülejäänud kaastöödest, igaühe kohta kuni kaks lauset.

Jaan Undusk kirjutab, et Nõukogude totalitarism oli dialektiline totalitarism. Tegelesin enne seda dualistliku filosoofiaga ja Unduskit lugedes mõtlesin, mis on dialektika ja dualismi erinevused ja sarnasused.

Martti Kalda arvab, et India raidkirjadesse tuleb suhtuda suure allikakriitikaga ja et inimesed tahavad alati endast paremat muljet jätta. Mõtlesin, et kerjused ja simulandid ei taha, samuti rõhutatakse kannatusi ajaloos holokaustimuuseumide ja küüditamise mälestuspäevadega, kuigi mingis mõttes on siiski seegi enda paremast küljest näitamine.

Aldur Vunk jätkab eelmises numbris alanud artiklit laevaehitusest, millega seoses olen varem tsiteerinud laulusõnu ja luuletusi. Sellest numbrist leiab illustratsiooni veel laulusõnadele „Kord kaljas kahe mastiga / läks teele soolalastiga“.

Raimo Pohjola kirjutab arhiivide provenientsipõhimõtte arengust. Mõtlesin, et eesti keeles oleks vast ilusam päritolupõhimõte.

Ivi Tomingas avaldab fotosid 1990. aastate Eestist, kus piltidel on täiesti tühje poeriiuleid. Mina nii tühje poeriiuleid Tartust ei mäleta, välja arvatud rahareformi eelse päeva kohta olen ajalehest lugenud, et õhtuks osteti poest ära kõik võimalik, varasemal kellaajal käisin ka ise ostmas.

Olev Liivik arvustab Aadu Musta raamatut ja teeb talle umbes sama etteheite, mille on mulle teinud nii Must ise kui ka keskkooli ajalooõpetaja, et lisaks üksikfaktidele on vaja ka üldistust, kokkuvõtet ja koguarve.

0 vastukaja: