Kirjanduspsühholoogia

Lev Võgotski. "Kunsti psühholoogia. Esteetilise reaktsiooni analüüs". Tõlkinud Enn Siimer. Tartu 2016. 528 lehekülge.

See on selles sarjas teine Võgotski raamat. Esimene "Mõtlemine ja kõne" oli natuke huvitavam. Uue raamatu saatesõnad ütlevad ka, et "Mõtlemine ja kõne" on Võgotski kõige tuntum raamat, "Kunsti psühholoogia" väitekiri. Pealkiri oli natuke eksitav, arvasin, et juttu tuleb maalikunstist, aga tegelikult ilukirjandusest. Seega sarnaneb see teema poolest ühe teise vene psühholoogi raamatule "Ilukirjanduse vastuvõtu psühholoogia", mida lugesin ükskord varem. Võgotski rõhk ei ole nii palju vastuvõtul kui tollel raamatul, vaid ka raamatu tegelaste psühholoogial. Autori psühholoogiat ei pea ta raamatu järgi taastatavaks. See väide on natuke kahtlane, mul on küll vanu ajalehti uurides kujunenud nende toimetajate psühholoogia kohta oma ettekujutus. Ilukirjanduses võib ajalehtedega võrreldes olla see probleem, et raamatu "mina" ei pruugi kattuda autori omaga, vaid võib olla isegi selle vastand.

Võgotski usub või teeb nagu usuks autoreid, kes tänapäeval tunduvad olevat suurelt osalt ümber lükatud - Marxi ja Freudi, isegi Trotskit. Freudiga ta päris kõiges ei nõustunud. Aga Võgotski pole siiski väga suur autoriteetide kummardaja. Kui tänapäeva üliõpilastöödele heidetakse ette oma mõtete puudumist, siis Võgotski Shakespeare'i uurimisel leiab, et tema kohta on liiga palju kirjandust, parem on alustada tühjalt kohalt. Üks peatükk on valmidest, kust sain teada, mida ei mäletanud, et valmiks loetakse nii luule- kui ka proosateost. Lisades on toodu ära üks terviklik ilukirjandusteos "Kerge hingus". Selle luges meie klassile kunagi Tartu 2. keskkooli kirjanduspäeval ette ka A. Malts.

Võgotski meelest ilukirjanduse sündmustesse suhtutakse teisiti kui reaalse elu omadesse. Ilukirjandust lugedes ei üllatavat, et loomad oskavad rääkida. Piiblis aga olevat üllatav, et üks loom oskab. Üks põhjus, miks mulle unenäod meeldivad, on see, et unenäos läheb tavaliselt meelest, et see on unenägu. Nii tunduvad unenäosündmused reaalsemad kui ilukirjanduse omad. Isegi kui romaan on realistlikumas stiilis ja loodusseadustega arvestav.

Võgotski meelest ei saa ilukirjanduse põhjal elu tundma õppida, sest kirjandusteoste tegelased ja sündmused on tegeliku eluga võrreldes ebatavalised. Minu meelest kui kirjandusteos ei näita ka sellele eelnenud elu, siis on hea teos ise nagu moeajakiri elu kujundav. Lapsepõlves mängisime palju mänge, mille eeskujuks oli mõni konkreetne raamat. Võgotski ei analüüsi selles teoses teaduskirjandust, aga saaks ka öelda, et kuningatest ja kangelastest kirjutanud ajaloolased ei ole uurinud tüüpilisi inimesi. Ometi öeldakse, et ajalugu on elu õpetaja.