Eesti lähiajaloo loeng

Istusin Pajuri loengus hämaras saalis. Pajur ütles, et "Eesti rahva kannatuste aasta" tuleks uuesti välja anda. Vastasin, et see juba anti. Minu kõrval istuv naine ütles ka, et see vist juba anti. Kontrollisin raamaturiiulist. Esimesed raamatud, mis ma sealt välja tõmbasin, olid teised. Siis leidsin ka otsitud pealkirjaga raamatu. Aga kõige uuemal ajal see ilmunud ei olnud, vaid vahepealsel. Kui olin oma kohale tagasi pöördunud, kutsus Pajur, et ma läheks uuesti lavale, et raamat riiulisse tagasi panna. Ma ei läinud ja vastasin, et ma juba panin. Lauri K. ja kaks muud poissi ütlesid nalja pärast, et hoopis nemad võtsid selle välja. Pajur pani saali pöörlema. Aga ta ei teinud ainult ühte pööret, vaid jättiski selle pöörlema. Ta polnud nõus enne pöörlemist lõpetama, kui üks poiss on palli põrgatamise lõpetanud. Nii sai tehtud kümme pööret, aga poiss lõpetas põrgatamise ja lõpuks lõpetati ka pöörlemine. Ütlesin, et kümmet pööret järjest poleks tohtinud teha, sest nii võib pöörlemisseade rikki minna.

*
Võtsin ühe raamatu vahelt maakaardid. Seal olid huvitavamad maakonnanime variandid kui teistel kaartidel. Hakkasin neid endale välja kirjutama. Raamat oli välismaa oma, aga mulle hakkas tunduma, et esimesena valitud kaart on Eestis trükitud ja juba varem tuttav. Tahtsin vaadata raamatu juurde kuuluvaid välismaiseid kaarte. Leppemärkides oli toodud riigipiiri tähis. Riigi piirid olid kahtlaselt suured. Ütlesin, et riigi koosseisu ei saanud kuuluda Põhja-Hispaania. Aga võibolla see oli Napoleoni aja kaart.

*
Klaus arvas, et ma olen hakanud luuletusi kirjutama tema eeskujul ja ütles, et siis ma olen tema poeg. Vaidlesin vastu, et ma kirjutasin ilukirjandust kõigis klassides peale võibolla 11. klassi ja ka enne kooli. Klaus tahtis, et ma seda siis näitaks. Vastasin, et ma ei taha näidata.

*
Peeglist oli näha, et mu hambad on kahtlaselt valgeks läinud, lisaks olid neil veretäpid. Tahtsin järele küsida, ega mulle pole müüdud valgendavat hambapastat. Lamasin maas ja mind käidi sööma kutsumas. Ma ei tahtnud veel minna. Kutsujad ütlesid mitu korda, et nad pakuvad mulle mürgitatud toitu. Lõin neid selle eest näkku. Ühele löödule ilmusid näo peale valged täpid. Lootsin, et need ei ole ajutükid. Kontrollimaks, kas toit on mürgitatud või mitte, ütlesin, et pakkujad seda ise esimesena sööks. Suur kartul sõigi väikse kartuli ära. Aga väike kartul võis ikkagi olla mürgitatud. Leidsin, et selleks, et pärismaalased meid mürgitada ei saaks, peame enne sööma hakkamist pöörduma nende maalt Inglismaale tagasi. Aga neid elas ka seal, siis tuli nemad sealt välja saata. Läksin peolauda, kui see oli juba inimestest tühjaks jäänud. Võtsin endale klaasi vedelikku ja panin selle sisse kolm sidrunitükki. Mulle öeldi, et see vedelik pole mõeldud joomiseks. Võtsin sidrunitükid uuesti klaasist välja.