"Venemaa ja Ameerika Ühendriigid"

Pitirim Sorokin. „Russia and the United States“. With new introduction by Edward A. Tiryakian. Transaction Publishers. New Brunswick (U.S.A.) and London (U.K.). 2007. Esimene trükk 1944. Loetud trükil on xxxii + 253 lehekülge.

Seoses raamatukogu remondi lõpuga lugesin läbi viienda Sorokini raamatu. Tema raamatuid peaks olema ka võrgus tasuta üles riputatud, aga ei hakanud sealt otsima, kui osa päevast vaatan isegi ekraani. Sorokini raamatute taustaks olen lugenud vahepeal Baconi, Lermontovi, Puškini, Turgenevi, Bloki ja Vergiliuse raamatuid, kellelt kõigilt on Sorokinil tsitaate.

Nüüd loetud Sorokini raamat tundus varem loetutest halvem. Autor kirjutab võrdlevalt oma kahest kodumaast – Venemaast ja Ameerika Ühendriikidest. Ta peab oma tugevuseks, et ta on mõlemas riigis elanud. Mõnes mõttes see ongi tugevus, aga teiselt poolt jälle nõrkus. Vanasõna ütleb, et teise silmas näeb pindu, enda silmas ei näe palkigi. Sorokinil on annet rohkem üldistuste tegemiseks ja sarnasuste märkamiseks kui detailidesse laskumiseks ja erinevuste väljatoomiseks. Selles raamatus ta leiab, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid on väga sarnased maad. Aga hetkel, kui need maad olid Teise maailmasõja liitlased, võis olla raskem erinevusi märgata kui muudel aegadel. Lisaks kui Sorokin oli isiklikult neil kahel maal kõige pikemalt elanud, võisid tal tekkida nende maade suhtes sarnased tunded, mida neil maadel mitte elanud inimestel ei ole.

Sorokin toob Venemaa ja Ameerika Ühendriikide sarnasusena välja, et mõlemad on suured riigid, mis koosnevad paljudest rahvastest. Mõlema maa rahvastiku koosseisus on ülekaalus valge rass, kuid mõlemal on ka mongoliidset lisandit. Enda üheks tugevuseks selle raamatu kirjutamisel peab Sorokin ka seda, et ta pole puhas venelane. Ta nimetab ennast pooleldi sürjalaseks, mujal on kasutatud ka sõnu komi või sürjakomi. Enda erapooletust suurendavaks peab ta sedagi, et on Venemaal vangis istunud ja seal surma mõistetud, ometi jätkub tal Venemaa jaoks kiidusõnu. Venemaa olevat paljudes asjades teistest maadest parem, kuid Ameerika edestavat mitmeski asjas ka Venemaad. See konstruktsioon seostus mul minu keskkooli lõpukirjandiga, kus kirjutasin, et eestlased on erakordselt tubli rahvas, aga juudid veel tublimad. Sorokini teisest raamatust mäletan, et ta ütles, et Venemaa meeldib talle veel rohkem kui Ameerika.

Sorokin võrdleb ka Venemaa erinevaid ajalooperioode. Venemaal alanud eriti kiire areng aastal 1861 pärisorjuse kaotamisega, Ameerikas toimus samal ajal kodusõda ja ka seal pärast seda aastat areng kiirenenud. 1917. a. revolutsioon andnud Venemaale tagasilöögi. Kuid varem kirjutatud raamatus töötas Sorokin välja teooria, et pärast revolutsioonide lõppu endine olukord taastub. Nii arvab ta ka, et Venemaal Stalini ajal kiire kasv taastus. Tõenäoliselt jäi ta liigselt uskuma Nõukogude Liidu võltsitud statistikat. Raamatust „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ mäletan Eesti okupeerimise aegset Venemaa ja Eesti olukorra võrdlust, Eestis olnud majanduslik olukord palju parem.

Eestis õigustab mõni kommunismi sellega, et kommunism pole ainult Stalin, vaid ka Lenin. Venemaal paistab Stalin praegu Leninist populaarsem olevat. Ka Sorokin toob välja Stalini aja eeliseid Lenini ajaga võrreldes. Lenini ajal ei meeldinud Sorokinile, et levis vabaarmastus, mille tulemuseks olid suguhaigused ja vanemateta lapsed. Stalini ajal oli traditsioonilisem perekond taastunud. Ka pidas Sorokin positiivseks kiriku õiguste osalist taastumist. Muu kirjanduse põhjal mulle tundub, et kirikut kasutati küll ära Teises maailmasõjas võidu saavutamiseks, kuid et pärast sõja lõppu kiriku olukord uuesti halvenes. Stalini vastased toovad välja seda, et Stalin tappis veel rohkem kui Hitler, aga Sorokin ei paista seda teadvat, sest peab Hitlerit suuremaks mõrtsukaks. Ka paistab Sorokin olevat jäänud uskuma Nõukogude propagandat, kui väidab, et Nõukogude Liit ründas Soomet enesekaitseks. Eestlase jaoks eriti ebameeldiv on, et raamatus õigustatakse Eesti liitmist Nõukogude Liidu külge. Aga autor usub võibolla jälle valeväiteid, nagu oleks Eesti liitumine olnud vabatahtlik. Eespool ta igal juhul kirjutab, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid on laienenud suhteliselt rahumeelselt ja et rahvad on nende külge vabatahtlikult liitunud.

Ameerikast on raamatus juttu vähem, mida autor põhjendab sellega, et Ameerika lugejad teavad oma maast isegi piisavalt. Sorokinile tundus, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid on viimasel ajal enne raamatu kirjutamist muutunud järjest sarnasemaks, sest Venemaal revolutsioon vaibub ja Ameerikas vastupidi riigi sekkumine suureneb. Ka muudes teostes on kirjutatud, et neli ametiaega Ameerika president olnud Roosevelt alustas uut poliitikat ülemaailmsest majanduskriisist väljatulekuks. Aga kas majanduskriisi ja maailmasõja läbisaamine ja vahepeal vabariiklaste võimuletulek ei mõjunud taas riigi sekkumist vähendavalt?

Kuigi eestlane ei saa selle raamatu puhul kõigega nõustuda, on kiiduväärt autori soov leida võimalusi sõdadeta maailma loomiseks. Ta näitab, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid on sinnamaani olnud kaks riiki, mis omavahel peaaegu sõdinud ei ole. Ta seletas seda nende ühiskondade sarnasusega, aga võibolla oli peapõhjus geograafiline kaugus. Järgnes siiski vähemalt Külm sõda.