Ajalooline vaenlane

Ühe riigi valitseja ratsutas hobuse seljas teise tuppa. See oli millegi sümbol, et ta pidi ratsutama. Mina kõndisin jala voodi peale. Mõtlesin, et jala kõndimist võidakse pidada valitseja solvamiseks ja selle eest võidakse karistada. Aga kõndisin veel jala. Mulle tõsteti üks laps selga. Lasin tal seal mõnda aega olla, alles siis vaatasin, milline laps see on. Ütlesin, et nii väike laps, sellisega oleks pidanud ettevaatlikum olema. Ühelt lombilt eemaldati kate ja lombis istus ka üks laps. Nüüd tõusis talle vesi suuni. Hüüdsin, et laps tuleb kiiresti päästa. Ta sai küll veel läbi nina hingata. Mööda raudteed vedas pikk rong sõjamasinaid. Mulle tundus, et võibolla on Türgi jälle Ungari vallutanud. Oletasin küll, et need võivad olla Ungari enda sõjamasinad. Aga siis nägin mööda tänavat sõitmas suurt tankiväeosa. Nüüd oli asi selge - Türgi oli tõesti Ungari vallutanud. Ungarlased olid mõelnud, et oht on jäänud minevikku ja polnud relvastunud, aga nad olid eksinud. Kõndisime läbi bussijaamahoone. Ema andis mulle reostatud õhu hingamiseks kõrrega maski, mida olin kandnud ka varem. Vaatasin, et ema ise maski ei kanna, miks just mind kõige õrnemaks peetakse.