Õppehoone äärelinnas

Pidin varsti ühetoalisse korterisse elama asuma. Sinna ei oleks saanud väga palju raamatuid kaasa võtta. Üks vana sugulane oli selle korteri isale pärandanud ja isa andis selle mulle edasi. Meie perele oli kortereid pärandanud juba kolm inimest, kuigi neil oli teisigi sama astme sugulasi, kellele oleks saanud pärandada. Võibolla eelistati meid sellepärast, et isa kirjutas rohkem või et meie peres oli rohkem lapsi.

*
Jõudsin majja, kus pidi varsti algama ürituse teine päev. Seal oli raamaturiiul, kus erinevatele kirjastustele kuulusid erinevad riiulivahed. Vaatasin meie kirjastuse riiulivahe läbi, et mõned raamatud on eilsega võrreldes otsa saanud. Siis märkasin, et sellele kirjastusele ei kuulu üks, vaid kolm riiulivahet. Rahvast saabus juurde. Meie kirjastuse direktor ütles, et unenägusid võib üles kirjutada, aga tema piinlikke asju unes ei näeks. Teised istusid pingil ja mina lamasin nende ees kõhuli põrandal, jalad pingi poole.

*
Ühte majja kogunes rahvast. Hakkasin Kristerile rääkima, et arvatakse, et rahva informeerimine parandaks suhtumist Euroopa Liitu kuulumisse, aga nii palju kui mina olen näinud, on Euroopa Liidu suhtes kriitilisemad just need, kes sellest rohkem teavad. Kulbok loeb sel teemal kõik läbi. Minu suhtumine Euroopa Liitu pole paranenud mitte pärast seda, kui ma sellest rohkem teada saan, vaid pärast seda, kui hakkasin teemat vähem jälgima. Vaatasin, et Krister on võtnud välja mikrofoni, et minu juttu lidistada. Ta esitas mulle täiendava küsimuse. Varsti lahkusin majast. Nägin mööda autoteed politseiautot eemaldumas. Mõtlesin, et ta suundub kesklinna, sest eeldab, et ma lähen kesklinna midagi korraldama. Aga ma lähen hoopis vastassuunas. Päris linnast välja ei tohi ka minna, sest seal, kus tunnistajaid ei ole, võidakse ära tappa. Läksin ühte ülikooli äärelinna õppehoonesse ja uurisin seda. Läksin ülemisele korrusele. Tundus, et seal on kohvik. Läksin madalamale korrusele. Sinna oli pandud kivist autahvel. Lugesin välja, et J. Polgarile. Siis vaatasin, et see polegi maletaja Polgarile, vaid ühele natuke teistsuguse nimega teadlasele. Olin varem ajalehest ka algul lugenud, nagu selle teadlase nimi oleks Polgari nimi. Kui selgus, et kivitahvel ei olegi pühendatud maletajale, siis minu huvi vähenes ja eemaldusin.