Pool kuus hommikul

Magasin oma voodis. Mulle tuli sundmõte, nagu ma tahaksin kuutõbisena voodist tõusta ja ühte koledat asja teha. Ma ei teinud seda, vaid ütlesin mõttes: "Ei, ei, ei!" Kuulsin esikust hääli. Mõtlesin, et võibolla tuli keegi võõras korterisse ja tahab mind rünnata. Kui ma hingan nii, et ma ta ära petan, siis ta mind võibolla ei ründa. Tavaliselt me pidime kooliminekuks tõusma pool seitse, aga täna tuli ema mind juba kell pool kuus äratama. Ta küsis, ega ma ei kavatse vannituppa minna. Vastasin, et veel ei kavatse. Ema ütles, et ma siis juhendaksin Klausi, Klaus peab arsti juurde minema ja enne seda minu vannitoas pead pesema, ta seal vannitoas ei oska. Tõnu ja Henn läksid tagumisse vannituppa. Leidsin, et nad peaksid minema esimesse, siis nad ei sega isal magamist. Nad läksid siiski tagumisse. Mõtlesin, et kui ma hakkan Klausil pea pesemist juhendama, siis võib selle kohta öelda, et tõbine kannab tervet, ta oskab ise paremini. Võibolla oleks kasulik, kui ta ise oma meetodi leiutaks. Mõtlesin, et Klausil võib voodist tõusmine pool tundi aega võtta, ma jõuan selle ajaga esimeses vannitoas ära käia. Läksin vannituppa ja võtsin kõik riided seljast. Ilma riieteta oli ennast peeglist ilus vaadata. Klassikokkutulekul olin käinud saunas ja kui ma olin seal ilma riieteta kõndinud, oli üks võõras mees mulle viibanud. Olin ajalehest lugenud, et mul oli toimunud klassikokkutulek, kus oli tehtud imelikke asju. Mõtlesin teatada, et see ei olnud klassikokkutulek, vaid ühe sõpruskonna kokkutulek, sest mind sinna ei kutsutud. Praegu tuli Klaus siiski voodist välja. Mõtlesin, et siis ma ei saa pesema hakata, vaid pean kohe riidesse panema.