16. november 1988

Eile tähistati ajaloolistides 30 aasta möödumist sellest, kui ENSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni ja taotles Nõukogude Liidus liidulepingu sõlmimist. Kirjutasin ühte listi vastuseks:

Kuulasin tol päeval ülekannet Ülemnõukogust raadiost. Üle kanti suures saalis toimuvat, aga mitte redaktsioonikomisjoni tööd. Ülemnõukogus tekkisid erimeelsused, kui tugevat sõnastust suveräänsusdeklaratsioonis kasutada. Tugevamat sõnastust pooldas Savisaar, kes oli saanud vist Ülemnõukogu liikmeks alles hiljuti asendusvalimistega. Arvati, et redaktsioonikomisjonis võitles Savisaar nagu lõvi ja hoidis kõige halvema variandi ära. Samuti on arvatud, et osad saadikud hääletasid suveräänsusdeklaratsiooni poolt ainult sellepärast, et arvasid, et kõige hääletusele pandava poolt hääletamine on endiselt kohustuslik. Olin suveräänsusdeklaratsiooni poolt, aga Ülemnõukogu soovitud liidulepingu vastu.

Eesti oli esimene liiduvabariik, kus selline deklaratsioon vastu võeti. Neid hakati järgnevalt vastu võtma ka mujal. Minu mälu järgi tehti järgmisena katset Leedus, aga esimesel katsel hääletati see seal maha. Leedu meeleavaldajad olid pettunud, rullisid oma lipud kokku ja karjusid "Eesti, Eesti!"

Arnold Rüütli populaarsusele tulnud kasuks, et ta pidi käima Moskvas vastu võetud deklaratsiooni kohta aru andmas ja oli Eesti seisukohta kaitsnud. Keegi kirjutas hiljem ajalehes, et ta vaatas televiisori ekraanilt, kas Rüütlil käes oleva paberi nurk väriseb ja et see ei värisenud. Moskvas oli püütud Eestis vastu võetud otsust tühistada. See oli vist selle järel, kui minu vanaisa ütles, et tal on Moskva otsuse pärast tuju väga halb ja ta läheb tuju parandamiseks sporti tegema. Natuke hiljem tähistati ülikooli kohvikus minu isa 50. sünnipäeva. Sinna jõudis hilinemisega kirjanik Aivo Lõhmus, kes ütles, et tuleb Rahvarinde koosolekult, mille peale suurem osa inimesi kogunes tema ümber. Minu isa läks sealt ainult mööda ja ütles: "Te ei lase inimesel süia." Lõhmus rääkis, et Rahvarinne oli otsustanud, et seda Moskva otsust ei ratifitseerita. Minu malehuviline vanaisa oli Eesti ja Moskva suhteid juba varem malepartiiga võrrelnud ja ütles ka selle uudise peale: "Nüüd on musta käik." Mina vastasin: "Ei, valge," ja hakkasime selle üle vaidlema. Vanaisa tõlgenduses oli Eesti vabadust taotledes valged nupud, mina pidasin Venemaad vist selle järgi valgeks, et kõigepealt alustas Venemaa tüli Eesti okupeerimisega.

Ajakirjanduses äratas pärast 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni tähelepanu Jüri Põld (tol ajalooperioodil tegutses avalikus elus ka üks teine Jüri Põld), kes tuli välja teooriaga, et Eestis loodi aastal 1918 esimene vabariik, 1940 teine vabariik ja 16. novembril 1988 kolmas vabariik. Teised vaidlesid vastu, et me tegeleme ikka esimese vabariigi taastamisega. Ametlikult jäi peale lõpuks teine seisukoht, aga vaidlusi on olnud hiljemgi. Aastal 2005 käisin ühe magistritöö kaitsmisel, magistrant olevat oma töös kasutanud väljendit "esimene Eesti Vabariik". Üks kaitsmisel osaleja tegi märkuse, et meil on praegu seesama riik, aga professor Klaassen, kes oli muidu vist põhioponent, ütles magistrandi kaitseks, et tema arvates see ka sama riik ei ole.

16. novembril 1988 kuulutati Eesti NSV seadused Nõukogude Liidu omade suhtes ülimuslikuks, aga aastal 2003 võeti rahvahääletusel vastu põhiseaduse täiendamise seadus, mille järgi Euroopa Liidu õigusaktid on Eesti põhiseaduse ja muude õigusaktide suhtes ülimuslikud, väljaarvatud Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete suhtes, aga neid ei ole täpsemalt defineeritud. Võibolla on meil praegu siiski vabadust rohkem kui 1988, sest siis oli tegemist ühepoolse otsusega ja vahepeal saadeti liiduvabariike rahustama ka tanke või labidaga lööjaid.