Puškini tõlked

A.S. Puškin. „Luuletused. Poeemid“. Tõlkinud Betti Alver, Kalju Kangur, Paul-Eerik Rummo, August Sang, Heiti Talvik. „Eesti Raamat“, Tallinn 1972. 500 lehekülge.

Puškini luulel on palju sarnasusi Lermontovi omaga, aga Eesti Entsüklopeedia ütleb, et Lermontov oli see, kes algul Puškinit jäljendas. Lermontov oli ka noorem, mistõttu Puškinil oleks olnud raskem jäljendada. Mõlemad luuletasid tormisest merest, kuulsusest, Kaukaasiast ja ajaloost. Lermontovil on natuke rohkem üksinduse teemat, kuigi ühes luuletuses räägib üksindusehetkest ka Puškin.

Või kas see pole ka üksinduse tundmine, kui Puškin erinevates luuletustes või poeemides kirjutab, et naised on kõrgid? Kui mees tahab naisele läheneda, aga naine pole sellest huvitatud, siis Puškin nimetab naist kõrgiks. Ei hakata täpsustama, kas naine tahab olla truu oma mehele, oma tulevasele mehele või minna kloostrisse. Puškini tõlgetes kasutatud kõrkuse teema on võibolla raamatus „Romantismiaja inimene“ nimetatud romantismiaegse muudest aegadest suurema abielutruuduse veel üks külg.

Puškin ütleb ühes tekstis, et ta hindab kõige rohkem ilu. Selle põhjal võiks oletada nii enda ilusate luuletuste kui ka ilusate naiste hindamist. Aga Puškin ütleb korduvalt, et teda huvitavad kõik muud tegevused vähem kui mõne naisega koos olemine. Konkreetselt ütleb ta, et ka lugemine ja kirjutamine huvitavad vähem. Ma loen parem kasvõi Puškini raamatut kui et läheksin rahva hulka.

Nii Puškini kui ka Lermontovi looming on nooremana romantilisem ja vanemana realistlikum. Mõnes Puškini teoses esineb üleloomulikke tegelasi. Juba kooliõpikust on tuttav tema luuletus „Tondid“, kinos olen vaadanud Puškini teose põhjal tehtud multifilmi „Muinasjutt Tsaar Saltaanist“. Viimast teost selles raamatus ei esine, aga toodud on teine poeem, millel on multifilmiga ühine tegelane Tšernomor. Maletrennis tõlgiti seda nime ’Must meri’, aga sõnaraamat ütleb, et ’mor’ tähendab hoopis katku. Multifilmis käis see tegelane merest väljuvate vägimeeste ees ja oli ka ise suurt kasvu, nüüd loetud poeemis ei seostu sellenimeline tegelane merega ja on hoopis kääbus.

Poeemis esinev nähtamatuks muutumise teema tuletas meelde lasteraamatuid „Une-Mati rannakülas“ ja „Üle linna Vinski“. Ainult et uuema aja lasteraamatutes on lapstegelased, Puškinil natuke vanemad.

Puškinil esineb ka poliitilisi teemasid. Kommentaaridest selgub, et ta oli seotud dekabristide mässuliikumisega. Tema enda luuletustest tuleb välja, et tema konkreetne nõudmine oli tsensuuri kaotamine või vähendamine. Puškini luuletuste ilmumisandmetes on toodud kirjutamisaasta ja ilmumisaasta eraldi, ilmumisaasta on sageli tunduvalt hilisem, põhjuseks võis olla tsensuur. Aastal, kui Eestis kaotati pärisorjust, aga Venemaa põhiosas jäi see veel alles, kirjutab Puškin luuletuse, kus unistab orjuse kadumisest. Ise oli ta aadlipäritolu. Varem olen lugenud raamatut „Peeter Suure moorlane“, mis räägib Peeter I ajal Aafrikast Vene riiki tulnud ja ka Eesti alal elanud Puškini esivanemast. Peeter I on ka nüüd loetud raamatu rohkem kui ühe poeemi tegelane.

Puškinil on palju juttu erinevatest mittevene rahvastest – kaukaaslastest, mustlastest, soomlastest, Ukrainast, prantslastest ja rootslastest. Eriti kirjutab ta nendest, kes elavad Venemaa piirides, millega ta tuletas mulle meelde nii Kaukaasias sõdinud Lermontovi kui ka Briti impeeriumi valdusi kirjeldanud Kiplingit. Eestlastel on vanasõna, et enne käi Nuustakul ära ja siis mine Pariisi. Aga suurel maal on Nuustakuid rohkem.

Puškinit huvitavad ka ajaloolised teemad. Ühes tema poeemis on juttu Põhjasõja aegsest Poltaava lahingust. Nagu Lermontov kirjeldas Kaukaasia sõda kaukaaslaste silmade läbi, nii ka Puškin kirjutab, et üle Karl XII näo libises vari ja teises kohas kirjutab, mida muust rahvusest inimesed laulavad.

Tsensuuriga võitlemiseks saab kasutada erinevaid abinõusid. Puškin on proovinud abinõuna tsensorit korralekutsuva luuletuse kirjutamist, mõni autor hakkab kirjutama valme, kus inimesed on muudetud loomadeks, aga üks võimalik võte on ka oma maa inimeste asemel sarnaste muust rahvusest inimeste nimetamine.

Puškini ja Lermontovi veel üks sarnasus on duellil suremine. Duellil võitjaks pidada võib seda, kes vastase tapab, aga võibolla siiski ka seda, kes saab sarnaselt Jeesusele vägivaldse surma tõttu populaarsemaks.