Peegliga postkastid

Oli ülikooli inglise keele tund. Õpetaja andis koduse ülesande. Kirjutasin selle kaustikusse. Aga kuna ülesanne anti ülejärgmiseks, mitte järgmiseks päevaks, siis oli ette näha, et järgmine päev kirjutan uusi asju juurde ja pärast ununeb ülesannet vaadata. Selle vastu võis aidata, kui joon kõrvale tõmmata. Kui päevikut enam ei kasutanud, oli sellel oma miinuseid. Hakati lugema ette tänaseks kirjutada tulnud lauseid. Esimene lugeja luges ette ingliskeelse lause. Mina ütlesin, et ma arvasin, et eesti keeles võib ka kirjutada. Lugesin ette eestikeelse lause. Hakati tegema ülesannet ülesannete lehelt. Esimene lugeja luges ühe lause ette. Siis tuli minu kord. Ma viivitasin ja lugesin kõigepealt mõttes läbi ülesande juhendi. Siis hakkasin aeglaselt oma lauset ette lugema. Lause keskel katkestasin ja küsisin õpetajalt, mida teha tuleb. Seejärel jätkasin ettelugemist endiselt aeglaselt. Selja taga naerdi millegi üle. Seal öeldi: "Lauseehitus!"

*
Sisenesin naabrite järel oma trepikotta. Tahtsin postkastidest posti võtta. Trepikojas olid uued postkastid, neil ei paiknenud korterid endise koha peal. Postkastiluugid olid läbipaistvad ja kastide tagaseinas olid peeglid, mis peegeldasid ka teiste kastide numbreid. Ütlesin, et kui postkastid nüüd veel peegeldavad ka, siis ei saa aru, kus enda omad on. Lisasin, et meie omades on tavaliselt kõige rohkem posti. Naabrimees ütles: "See on edevus." Ta pidas vist silmas, et isa oli pannud kastide kõrvale aukohale oma raamatuid, samuti paki ühte minu raamatut. Ma ei teadnud, kust ta selle paki võttis, kui tegemist ei olnud vist tasuta eksemplaridega. Mõtlesin, et parem, kui seda raamatut siin ei oleks, sest selles on naabritest kirjutatud.