Teisipäev, november 11, 2014

Tõnisson ja ühistegevus

Ülo Mallene. "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis". SE&JS 2014. 224 lk.

See raamat meeldib mulle rohkem kui Tuomioja kirjutatud Tõnissoni elulugu. Tuomiojat huvitas Tõnisson seoses huviga oma vanaema Wuolijoe vastu, aga Mallene kirjutab eesmärgiga ühistegevust taaselustada. Raamat võiks meeldida lugejale, kes ei olnud rahul "Eesti ajaloo" teise köitega, mis vist erapooletust eesmärgiks seades muutus liiga vaenlase meelseks.

Marek Tamm on kirjutanud raamatus "Monumentaalne ajalugu", et ajalugu ja poliitika tuleb lahus hoida, ajaloo uurimise eesmärk olgu sellest saadav nauding. Mallene nii ei arva, tema otsib ajaloost eeskujusid. Selline lähenemine tundub õigem. Mis naudingut pakub küüditamise ajaloo uurimine? Seda võiks uurida eesmärgiga, et küüditamine ei korduks. Kui küüditamiste asemel saavad inimesed elada rahulikku elu, siis see pakub rohkem naudingut ka mitteajaloolastele.

Magistritöö eessõnas viitasin autorile, kelle arvates fašismi ajalugu tuleb uurida eesmärgil, et fašism ei korduks. Kommenteerisin, et minu tööd saab kasutada ka sel eesmärgil, aga see ei ole töö enda eesmärk. See tuli sellest, et ülikoolis õpetati erapooletust ja tööd alustades ei olnud mul fašismist veel nii täielikku ettekujutust kui seda lõpetades. Praegu arvan, et kui töö on juba lõpetatud, siis võib seisukoha kujundada. Fašism kui diktatuur ja vägivald on vastuvõetamatu, aga see ei tähenda, et sada protsenti selle elemente. Üks autor on nimetanud fašismi ilupoliitikaks. Ilu vastu inimestel tavaliselt eriti midagi ei ole. Kui fašismi üks komponent on rahvuslus, ei tähenda see, et igasugune rahvuslus oleks halb.

Tõnisson oli samuti rahvuslane ja seda paremas vormis. Jansen ja Laar kirjutasid, et Hurt esindas kultuurilist ja Jakobson poliitilist rahvuslust. Ea Janseni järgi sai esimene alguse Herderist ja teine Rousseaust. Mallene kirjutab Tõnissonist kui ühistegevusliikumise alusepanijast, seega vast saab öelda, et see oli majanduslik rahvuslus. On vastandatud Pätsi kui majandusmeest ja Tõnissoni kui aatemeest, aga teiselt poolt on juhitud tähelepanu, et aatemehed tegid majanduse heaks rohkem kui majandusmehed. Tõnissonile oli tähtis Piibli põhimõte, et inimene ei ela ainult leivast, aga see ei tähenda, et ta leiba üldse vajalikuks ei pidanud. Kuigi ta kutsus inimesi üles sööma lihtsamaid toite.

Mihkel Martna erinevalt romantikutest kiitis, kuidas masinad inimeste tööd kergendavad. Samal ajal kui kiideti inimese jõudu säästvaid masinaid, kiideti ka ühistegevust kui erinevate inimeste majandusliku jõu ühendamist. Tõnisson ütles, et kapitalism põhineb egoismil ja sotsialism altruismil, aga ühistegevus ühendab egoismi ja altruismi. Tõnissoni arvates nõuab sotsialism uut inimest, aga ühistegevus rakendab olemasolevaid inimesi. Kas uus inimene on võimalik või mitte? Kui inimest mõjutavad nii geenid kui ka kasvatus, siis uuel ajal uus kasvatus on võimalik. Tõnisson püüdis hoolitseda ka inimeste geenide eest tõutervishoiu ehk karskusliikumise kaudu.

Mallene arvab, et ühistegevuse osa Eesti riigi loomisel on alahinnatud. Ta toob statistikat, kui suure ulatuse ühistegevus iseseisvusajal saavutas. Ühistegelikesse ettevõtetesse oli haaratud umbes veerand riigi elanikkonnast.

Mallene peab eeskujuks Tõnissoni, aga on hoopis kriitilisem Pätsi suhtes. Päts võttis riigipöörde järel Tõnissonilt ajalehe ja püüdis keelata isegi Tõnissoni nime mainimist. Mallene ütleb, et seejuures kasutas Päts populaarsuse võitmiseks Tõnissoni algatatud ühistegevust ja Tõnissoni teostatud krooni kursi ümberhindamisest tulenevat majanduslikku tõusu. Võib lisada, et sama moodi kasutas Päts oma huvides vabadussõjalaste muudetud põhiseadust, aga vabadussõjalased ise pandi vangi.

Raamatus on tsiteeritud mõtet, et Tõnissonil oli ka puudusi, aga välja tuleb tuua positiivset. Võib nõustuda, et elu teeb väärtuslikuks see, mis selles on head, teiselt poolt tuleks hea suurendamiseks õppida ka vigadest, nii suurte kurjategijate suurtest kuritegudest kui ka tõeliste suurmeeste väikestest puudustest.

Raamatus on lisaks Tõnissonile kiidetud ka mind kui kahe Tõnissoni raamatu koostajat. Mind on vast üle hinnatud. Kulutasin sellele tööle küll kolm aastat, aga seejuures sain toetuda juba oma isa eeltööle.

0 vastukaja: