Aurune ruum

Ühes suures majas oli koridor. Koridoris oli tuba, milles asus üks vana vene naine. Ta õpetas meid, et me räägiks tema kohta, et talle pannakse jalg ette.

*
Inimesed istusid toas reas ja ma pildistasin neid. Mõtlesin, et esimene pilt ei tulnud võibolla piisavalt hästi välja, teen teise veel. Värvid muutusid eelvaates eredaks ja laialivalguvaks. Olime õuel, kus vaatasime, mida linnud söövad. Linnud polnud üldse söönud maja seina seest, vaid otsinud toitu mujalt. Võibolla sellepärast, et maja sein oli osaliselt värvitud. Elava puu koore sees olid praod ja sealt olid linnud küll nokkinud. Oli öeldud, et linnud hävitavad tohutult palju kahjureid. Läksime sauna. Kui olin riided seljast võtnud, läksin veel värske õhu kätte. Aeda tuli uusi inimesi juurde, kellest üks oli naine, seetõttu läksin sauna tagasi. Valasin põrandale vett. Ruum täitus auruga ja inimesed hakkasid ukse poole põgenema. Kui aur oli hajunud, istusime maha. Sauna tuli vana naine, kes ei võtnud kõiki riideid seljast, vaid aluspesu väele. Saunas oli ka lapsi, kes rääkisid omavahel, et see on peresaun. Tuli kaks noort naist, kes võtsid särgiväele. Mõtlesin, et pärast kirjutan, et naised võtavad igal pool paljaks, väljaarvatud seal, kus see ette on nähtud. Hiljem sain teada, et nad oleks muidu võtnud, aga ootasid, et televisioon minema läheks.

*
Olin varem ka Tallinnas käinud, seetõttu natuke mäletasin, kuidas õigesse kohta jõuda. Bussijaamas tuli istuda bussi peale, sõita kaks peatust, seejärel väljuda ja minna üle tee teisel pool olevasse peatusesse. Kui olin seda teinud, ei mäletanud ma ikkagi kindlalt, kas sellel tänaval asub ka raudteejaam ja kas Raekoja platsilt jõuab raudteejaama otse. Ma ei saanud kelleltki teed ka küsida, sest ei mäletanud tänava nime. See oli Viru tänav. Hotellis rääkisin, et istusin bussi peale, aga ei mõelnud, et busse on rohkem kui üks liin, see oleks võinud teise kohta ka viia. Hakati Tartusse tagasi sõitma. Ühed lapsed olid raadiost kuulnud, et Kamtšatkal juhtus õnnetus, seetõttu tulid nad Tartust Tallinna.

*
Vaatasin blogi loendurilt, et pärast seda, kui panin sissekande pealkirjaks "Suur laev", oli üks klassiõde seda külastanud. Siis nägin, et klassiõe nimi pole külastuse näit, vaid parool. Teiseks parooliks oli tähendusega sõna. Küsisin, kes paroolid selliseks muutis. Tõnu vastas, et seda tegi tema. Ütlesin, et ma ei taha selle klassiõe nime ega seda sõna iga päev näha. Muutsin parooli tähenduseta numbrikombinatsiooniks. Kirjutasin parooli ühel paberitükile üles. Tõnul oli vaja veel seda parooli kasutada. Olin teinud liiga raske parooli, see oli mul juba ununenud. Paberitükilt sai veel vaadata, aga järgmine kord võis paber kadunud olla. Tõnu näitas, et klaviatuuri kõrval olevad kõrgemad nupud tuleb nööriga kinni siduda. Võtsin selleks pika nööri, millest oli vaja kasutada ainult osa. Kui sõlm oli tehtud, ütles Tõnu, et nüüd on nupud paremini pingul. Vaatasin uksepraost teise tuppa. Nägin, kuidas varastatakse minu raha. Tirisin varga juukseid pidi ema juurde. Ma ei teadnud, mida sellisel puhul öelda.