Kolmas köide

"Keiser Julianuse" teisest köitest leidsin palju Nõukogude aja analoogiaid. Kolmas köide on ilmunud uuemal ajal. Ilmumisaasta on ununenud sisse trükkida, aga autor on kirjutanud pastakaga pühenduse aastal 1995. Sügava Nõukogude aja analoogiate asemel leidsin mõned üleminekuaja omad. Kui Gallias teenivad sõdurid Julianuse vastu tema enda tahtmist augustuseks kuulutavad, tuletab see meelde laulva revolutsiooni meeleavaldusi ja seda, kuidas kommunistid muutusid rahva survel rahvuslasteks. Muudest ajaloo perioodidest tuleb meelde, kuidas Jaan Tõnisson ütles, et ta pole ette trüginud, vaid teda on ette lükatud; samuti see, kuidas mind olevat 15 aastat pärast keskkooli lõpetamist tagaselja klassivanemaks valitud, et ma kokkutulekut korraldama hakkaks. Raamatus meenutab Gorbatšovi avalikustamispoliitikat religioossete saladuste avalikuks tegemine ja kuskil jutt kaubandusest tuletas meelde üleminekuperioodi defitsiidimajandust. Üldiselt lugesin kolmandat köidet tühjema pilguga kui teist.