Ida ja Lääne vahel

Toomas Karjahärm. "Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted 1850–1917". Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1998. 501 lehekülge.

Raamatu esimeses pealkirjas Lääs võiks tähendada Saksamaad. Aga tegevusaeg lõppeb aastal 1917, kui käis Esimene maailmasõda, milles Saksamaa ei olnud lääneriik, vaid keskriik. Ka Laari raamatus "Äratajad" on Euroopa 19. sajandi rahvuslike liikumiste seisukohalt jagatud kolmeks. Läänes olnud rahvuspiirid juba välja kujunenud, keskel Saksamaal ja Itaalias tegelenud rahvuslik liikumine väikeste riikide ühendamisega ja idas Venemaal ja Austria-Ungaris kuulusid väikerahvad suurte impeeriumide koosseisu. Selle järgi oleks Eesti Ida-Euroopa. Lääne-Euroopa puhul võib vastu vaielda, et Iirimaal, Šotimaal, Kataloonias, Baskimaal ja Belgias andis rahvuspiire veel parandada.

Karjahärma raamatu alapealkiri räägib aga ainult Eesti-Vene, mitte Eesti-Saksa suhetest. Raamatu kokkuvõttest on siiski näha, et esimest pealkirja pannes on mõeldud ka sakslastele. Eestlastel tulnud laveerida Vene keskvõimu ja baltisakslaste vahel. Kas siis Eestis elanud sakslased olid rohkem Lääs kui siin elanud eestlased? Nii võib vist öelda küll, sest raamatu põhiosast selgub, et umbes kümnendik siin elanud sakslastest olid Saksamaa kodanikud, lisaks ühendas neid emamaaga keel ja kultuur. Baltisakslaste hulgas oli soovi Eesti Saksamaaga ühendada. Karjahärm nimetab soovi iseseisev riik luua separatismiks ja soovi Saksamaaga ühineda irredentismiks. Viimane sõna tähendas algselt soovi Itaalia riigi piiridest välja jäävad itaaliakeelsed alad rahvusriigi külge liita.

Raamatu kokkuvõttes ei ole mainitud siiski ainult baltisakslasi, vaid ka suure tähega Vene-Saksa vastuolusid. Viimaste puhul hoidnud eestlased Venemaa poole.

Karjahärm ütleb raamatu algul, et ajaloolane ei pea olema kohtumõistja. Seda lugedes võib küsida, mida kohtumõistmise all silmas peetakse. See võib tähendada karistuse määramist, aga ka lihtsalt suhtumise väljendamist. Viimast Karjahärm mõningal määral teeb. Ta ütleb, et kultuurilisel venestamisel oli negatiivne tähendus, aga seda ei pidavat laiendama moderniseerivatele reformidele.

On näha ka, et Karjahärm suhtub venestamisele järeleandmisi teinud Grenzsteini kriitilisemalt kui Ea Jansen. Karjahärm nimetab Grenzsteini poliitikat nihilismiks. See ei tundu olevat neutraalne sõna. Ea Jansen tõstis positiivsena esile Jaanus Arukaevu artiklit, mis püüdis Grenzsteini rehabiliteerida, aga Karjahärm tsiteerib pikemalt Tuglase Grenzsteini suhtes ülikriitilist raamatut. Arukaevu ja Unduski uuemaid ja Grenzsteini suhtes mõistvamaid artikleid mainib Karjahärm lühemalt kui "teistsuguseid arvamusi".

Venestamisel oli mitmesuguseid vorme, üks neist oli usuline venestamine. Kui öelda "usuvahetusliikumine", tulevad kõigepealt meelde 1840. aastad. Aga Karjahärm räägib kolmest erinevast usuvahetusliikumisest: 1840. aastatel Lõuna-Eestis ja 1880. aastatel Põhja-Eestis õigeusku pöördumine ning pärast 1905 ususallivuse väljakuulutamist luteri usku tagasi pöördumine. Soovi luteri usku tagasi pöörduda esines ka varem, mida luteri kirikuõpetajad soodustasid, aga millele Vene keskvõim vastu seisis.

Hiljuti kirjutati "Ajaloolises Ajakirjas", et Vene ajal trükiti rootsikeelset pietistlikku kirjandust Eestis, sest Rootsi ise oli luterlikult ortodokssem. Karjahärm ütleb hilisema ajaga seoses, et Tartu ülikool oli Euroopa tugevamaid luterliku ortodokssuse kantse.

"Akadeemias" mainisin Tõnissoni kui mõisamaade õiglase hinnaga taludele müümise soovijat. Karjahärm ütleb, et Tõnissoni Eduerakond oli selles küsimuses eesti parteidest mõisnikele kõige lähemal, sest austas eraomandit. Tegelikult austas Tõnisson nii mõisnike kui ka talupoegade eraomandit. Vasakpoolsete hulgas oli neid, kes pooldasid umbes sellist poliitikat, mida Nõukogude Liidus varsti kolhooside näol ellu viima hakati ja mis vastas talurahva huvidele vähem.

Mertelsmann heitis Hendrik Sepa raamatu majandusajaloo peatükkidele ette igavat statistilis-kirjeldavat stiili. Ta arvas, et tänapäeval kirjutatakse ajalugu huvitavamalt. Karjahärma raamat on ilmunud küll tunduvalt uuemal ajal, aga selles on samuti rohkelt statistilisi tabeleid. Kas see on huvitav või igav, sõltub lugeja huvidest. Võib vastu väita, et Karjahärm ei esita mitte ainult tabeleid, vaid ka järeldusi. Aga Sepa järeldused olid veel emotsionaalsemas stiilis.