Mart Laar "Äratajad"

Mart Laar. "Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad". Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2005. 496 lk.

Aastal 2005 asutasin blogi, selle esimene sissekanne oli Mart Laari doktoritöö kaitsmise kohta. Käisin kaitsmist kuulamas, nüüd lugesin tööd ennast.

Laari doktoritööle ei saa ette heita igal juhul seda, mida on heidetud teisele poliitikule Laine Randjärvele, nagu ta oleks töötanud läbi liiga vähe materjali. Laar on kirjutanud pikast perioodist, seejuures veel sellisest, mille kohta allikaid on suhteliselt palju. Laar ei ole piirdunud üldistuste tegemisega, vaid uurinud teemat väga detailselt, võttes arvesse kõik eesti rahvusliku liikumise tegelased ühekaupa, nii palju kui ta neid leidis. Lisaks on ta toonud võrdlusi kogu Euroopa teiste rahvuslike liikumistega.

Kaitsmisel öeldi, et Laari doktoritöö viib selle teema uurimise uuele tasemele, Laar on rahvusliku liikumise algusaja nihutanud pool sajandit senisest varasemaks. Laar ise ei väida küll, et tema töö oleks esimene, kus seda tehti, vaid et suurem osa varasemaid uurijaid on piirdunud rahvusliku liikumise piiride määramisel ärkamisajaga. Laar on võtnud arvesse ka 19. sajandi esimese poole ehk eelärkamisaja ehk estofiilide aja. Sellist periodiseeringut kasutati ka hiljuti loetud Ea Janseni raamatus, mis ilmus aasta varem, selle koosseisu kuuluvad artiklid ühekaupa veel varem.

Laar ja Jansen lähtuvad Miroslav Hrochi teooriast, et erinevate maade rahvuslikel liikumistel on kolm faasi – esimeses faasis tegeletakse rahvuse teadusliku uurimisega, teises faasis algab rahvuslik agitatsioon, kolmandas muutub liikumine massiliseks ja võidakse jõuda riigi loomiseni. Laari järgi oli Eestis esimene faas 19. sajandi esimesel poolel, teine faas ärkamisaeg aastatel 1857–1883 ja kolmas algas aastal 1883.

Kaitsmisel arvati, et Hrochi teooriatesse võiks ettevaatlikumalt suhtuda, sest ta oli marksist. Laar vastas, et ega Eesti ajaloolastele ei meeldiks, kui neid marksistideks nimetataks. Üks minu lähedal istuv kuulaja ütles vaikse häälega: "Aga kui on marksist?"

Kolmas ehk C-faas ei kuulu Laari doktoritöö teemasse, aga selle algusaega võib pidada kõige vaieldavamaks. Samal ajal algas ka riiklik venestamispoliitika. Varem on nähtud venestuses tagasiminekut, millest saadi üle alles 1890. aastatel Tartu renessansiga. Jansen juhtis tähelepanu, et siiski just venestusajal muutus seltsiliikumine massiliseks, ka Laari järgi muutus sel ajal rahvuslik liikumine massilisemaks, kuigi läks osalt põranda alla. Võib nõustuda, et keelatus võib olla populaarsuse põhjus, aga kui otsida analoogiaid muudest eluvaldkondadest, siis seadusega kehtestatavad piirangud alkoholi tarbimisele vähendavad joodud alkoholi hulka. Vähemalt ajalehetoimetajad muutusid venestusajal vähem rahvuslikeks, nad võisid mõjutada ka teisi inimesi. Võib väita, et ajalehetoimetajad ei kirjutanud seda, mida nad mõtlesid. Aga raamat käitumisteraapiast ütleb lühidalt sõnastades, et kui sundida ennast vastumeelseid asju tegema, siis nende vastumeelsus kokkuvõttes väheneb.

Laar liigitab ettevõtmisi selle järgi, milline on rahvuslik ja milline mitte, lähtudes sellest, mida arvasid neist tolleaegsed inimesed. Erinevatel aegadel olevat rahvuslikud erinevad teod. Laar liigitab ka rahvusliku liikumise tegelasi selle järgi, mitmes rahvuslikus ettevõtmises nad osalesid. Ühes ettevõtmises osalenud olnud aktiiv, kolmes äratajad, viies juhid. Pealkirja järgi räägib raamat äratajatest ja ärkamisajast, aga tegelik sisu on rahvusliku liikumise kaks esimest faasi ja lisaks äratajatele ka aktiiv. Kui rahvusliku teo määratlemisel on Laar lähtunud 19. sajandi inimeste enda mõtetest, siis mõistele "aktiiv" on ette heidetud komsomoli sõnavara minevikku ülekandmist.

Võib küsida, kas suuremas arvus ettevõtmistes osalenu on ikka tingimata tublim. Kui võrrelda tänapäevaga, siis ei peeta ju tublimaks seda, kes rohkem erakondi või abikaasasid vahetab.

Rahvuslikku liikumist võiks pidada osaks üldise ühiskondliku aktiivsuse tõusust. Ea Janseni järgi ei olnud õigeusku pöördumine usuliikumine, vaid talurahvaliikumine, sest eesmärk oli maad saada. Aga kui seada kõrvuti õigeusku pöördumine ja vennastekoguduste liikumine, kas ei ole need ühtviisi usulise kuuluvuse üle mõtlemine? Vähemalt on talurahvarahutused, usuliikumised ja rahvuslik liikumine kõik osa ühiskondlikust aktiivusest.

Raamatus on tavalisest rohkem trükivigu. Keeletoimetajaks on märgitud Helju Vals, kes kuuldavasti oli keskmisest põhjalikum toimetaja, võibolla paranduste arvutisse kandmine oli siis kellegi teise ülesanne.