Pintslikiri postkaardil

Mul oli pooleksmurtav postkaart. Otsustasin, et saadan selle Helinale. Ma ei kirjutanud talle enam sageli, aga see oleks olnud teine postkaart, mis ma talle tänavu saadan. Maalisin postkaardile sõnad pintsliga. Mõtlesin, et pintslikiri ei ole loetav. Seetõttu kirjutasin järgmisele leheküljele samad sõnad pastakaga. Ma polnud kindel, kas kirjutasin täpselt samad sõnad. Panin postkaardi sellisesse asendisse, et vend võis näha, mis ma olin kirjutanud. Mõtlesin, et viin postkaardi Helinale Tallinnasse ise kohale. Ainult et võibolla ma ei saa seda talle üle anda, sest ta on oma blogis kirjutanud, nagu tal ei oleks uksekella. Taotlen nii postkaardi kui ka bussipileti ostmise eest raha kultuurkapitalilt. Läksin bussi peale koos emaga. Ostsime piletid eraldi. Mulle andis bussijuht paar eurot tagasi, nii et kokku maksin 25 eurot. Bussijuht ütles, et rohkem raha ei ole. Ma ei saanud aru, kas ta tahtis öelda, et pilet rohkem ei maksa, või et rohkem tal tagasiandmiseks raha ei ole, mistõttu ta annab vähem. Kui tagasisõidu pilet oli sama kallis, siis mul tagasisõidu jaoks raha ei jätkunud. Pidin laskma selle eest emal maksta. Kui olin maha istunud, siis vaatasin, et bussijuht ei olnud mulle maksnud tagasi eurosid, vaid kopikaid. Nende kurss oli 100 korda madalam. Või kui need olid praegu kehtivad kopikad, siis kursivahe nii suur ei olnud. Kõik ei olnud kopikad ka, vaid hulgas oli veel Soome raha. Bussijuht ei olnud võibolla ise tähele pannud, mis raha talle oli makstud.