Symons

Дж. Саймонс. "Карлейль". Москва 1981. (Originaal: Julian Symons. "Thomas Carlyle. The life and ideas of a prophet". 1952.) Перевод с английского и комментарий Е. Сквайрс. Предисловие С. Бэлзы. 288 lk.

Raamatukogus oli see raamat vene keeles. Vene keel on minu neljas keel. Aga ma ei hakanud otsima, kas ingliskeelne originaal kuskil kättesaadav on, sest vahepeal ongi vaja vene keelt harjutada.

Raamat on vene keelde tõlgitud kommunismi ajal. Aga annotatsioon ütleb, et see on objektiivne. Venelase eessõna ütleb, et originaali on välja andnud progressiivne kirjastus, mis nõukogude kõnepruugis tähendab vasakpoolset. Aga inglase kirjutatud osast ma midagi väga punast ei leidnud. Autor ütleb, et ideaalne biograafia on selline, kus autoripositsioon üldse välja ei paista, kuigi ei pea seda saavutatavaks. Meile ülikoolis õpetati, et uurimistööle annab väärtuse autori isiklik arvamus.

On kirjutatud, et pärast Teist maailmasõda Carlyle’i populaarsus vähenes, sest teda on kiitnud natsid. Aga ei Symons ega eessõna autor ei tuleta seda meelde. Iga peatükk on varustatud kellegi tsitaadist motoga. Venelase eessõnal on motoks Carlyle’i kiitev Marxi ja Engelsi tsitaat. Seega on eessõna autor heatahtlik. Venekeelsest filosoofiaentsüklopeedias ei ole nii heatahlik oldud, seal on kohe esimeses lauses öeldud, et Carlyle oli reaktsiooniline, mis Nõukogude ajal tähendas negatiivset hinnangut. Ka Marxilt ja Engelsilt oleks saanud tuua kriitilise moto, nagu ma olen Carlyle’i entsüklopeediast lugenud, et hiljem nad pettusid temas. Eessõna autor on siiski juba eesõna pealkirjas öelnud, et Carlyle tegi ka vigu.

Marx ja Engels ütlevad Carlyle’i kiites, et ta võitles kodanlusega. See ei ole ehk kõige täpsem hinnang, sest Inglise revolutsioon Carlyle’ile meeldis ja seda on nimetatud kodanlikuks revolutsiooniks. Mina olen Carlyle’i raamatust välja lugenud, et rohkem pahameelt põhjustas temas logelev aristokraatia. Tööd ta hindas, kuigi ta ei arvanud, et mammonistid õiget tööd teeks, aga logelemisest pidas ta seda paremaks.

Venelase eessõnas öeldakse, et Carlyle’i peateos oli "Prantsuse revolutsioon", mida pidas selleks ka P. Olesk minu vanaisa kohta kirjutatud artiklis. Cazamian oma raamatus Carlyle’i kohta ütleb seevastu, et Carlyle’il polnud ühtegi raamatut, mida keegi poleks tema peateoseks pidanud. Symons kirjutab, et Carlyle’i naine pidas selleks raamatut Friedrich Suurest ja et sellega nõustus enamus tolleaegseid kriitikuid. Ma arvan, et Nõukogude riigis võidi "Prantsuse revolutsiooni" selle võrra tähtsamaks pidada, et kogu aeg oli õhus Oktoobrirevolutsiooni teema.

Symonsi raamat kordab paljuski seda, mida olen juba teistest raamatutest varem lugenud. Kõige uuem, mida ta varasemast tuttavatele raamatutele lisab, et tal on rohkem fotosid. Kui Kedenburg jagas raamatud Carlyle’i kohta vaimuajaloolisteks ja eluloolisteks, siis Symonsi oma on seni loetutest kõige eluloolisem. Symons ütleb ka ise, et tema ajal on huvi Carlyle’i vastu eelkõige biograafiline. Cazamian nii ei arvanud, vaid pidas oma ajal kõige tähtsamaks huvi Carlyle’i stiili vastu. Symons ütleb, et Carlyle’i elu üksikasjad on tänu ta enda ja ta naise kirjadele paremini teada kui ühelgi teisel inglise kirjanikul. Nad kirjutasid mõlemad ka päevikut. Kuid neljast inglise-ameerika autorist ühise raamatu kirjutanud Brantley ütles, et Emersoni peatükk on tal pikem kui Carlyle’i oma, sest Emersoni kohta on rohkem kirjandust. See ei ole nii ainult Ameerikas, vaid peegeldub ka Tartu Ülikooli raamatukogus.

Mina hakkasin Carlyle’iga tegelema kui ajaloolane. Teda on nimetatud filosoofiks, ajaloolaseks ja luuletajaks. Aga nüüd loetud raamatus teda ajaloolaseks ei nimetatud. Eessõnas arutleti, kas ta oli filosoof või kirjanik, ja vastati, et ise ta nimetas ennast literaadiks, mille eestipärasem vaste on kirjamees.

Symonsi peatükid on üles ehitatud kronoloogilises järjekorras. Aga paljudes raamatutes on esimeseks peatükiks tõstetud mingi olulisem hetk hilisemast eluloost. Nii teeb ka Symons. Ta valib selleks hetkeks, kui Carlyle käis Edinburghis vastu võtmas sealse ülikooli rektori (vist aurektori) ametit ja tema naine samal ajal Londonis suri. Rektorivalimistel sai Carlyle rohkem hääli kui vastaskandidaat Disraeli, tema eelkäija selles ametis oli Gladstone, viimased kaks on mõlemad olnud peaministrid. Naise surma kohta on raamatu lõpul üks peatükk veel, sealt selgub, et tema tervis oli juba varem halb, ta ei söönud ega maganud. Nii Carlyle’i kui ka tema naise terviseprobleemidest kirjutatakse ka varasemates peatükkides. Naine kannatas peavalude all ja Carlyle ei saanud öösiti magada, kui naabrite kukk kires. Carlyle’i raamatute puhul ei pööra Symons tähelepanu niivõrd nende sisu analüüsimisele, kuivõrd kirjutamisprotsessi kirjeldamisele.