Talvised harjutused

Kui ma ei oska enam midagi huvitavat kirjutada, siis kirjutan igavat. Kui enda jaoks on igav, siis võibolla teistele on just huvitav, sest sageli on teiste maitse vastupidine. Igav ei ole minu jutt mitte sellepärast, et mul oleks depressioon, vaid et see on enesekordamine. Aga kui iga päev külastavad blogi erinevad inimesed, siis kõigi jaoks see veel ei ole kordus. Ja kui isegi kordusi enam ei kirjutaks, siis võiks depressioon tekkida. Maleturniiridel osalemise lõpetan tõenäoliselt ära, aga täna ma kodus üksi malet mängisin. Analüüsisin ühte varasemat partiid, mängides selle variantide põhjal kaks uut partiid. Kirjutasin käigud üles. Praeguses vanuses meeldib mulle malet üksi mängida rohkem kui võistlustel. Suusatamas käisin ka. See oli selle talve kuues kord suusatada. Sõitsin ühe kanali ringi, kuna see maa pole väga pikk, siis käisin pärast ka jalutamas. Sel talvel olen sõitnud viiel korral ühe ja ühel korral kaks ringi. Aga füüsiline koormus oli täna suurem kui suvel, sest jalutuskäigu pikkus oli suvisega võrdne. Või suvel sõitsin mõnel päeval trenažööriga rohkem. Aga kui jalutuskäigud ja suusatamine on huvitavad, siis pikk trenažöörisõit on küll igav. Mõnel korral olen selle huvitavamaks tegemiseks mõttes luuletusi lugenud, aga iga kord luuletusi lugeda ka ei taha. Andsin täna isale kuulamiseks kolm linti, neist ühel oli vist ta enda luuletuste järgi tehtud laule. 1. jaanuaril leitud iiri ansambli kassett on nii hea, et seda võiks peaaegu iga päev kuulata. Kui oma raadiost kokku lindistatud kassette olen kuulanud uuesti kindlas järjekorras, siis seda iiri kassetti väljaspool järjekorda sagedamini.