Tundmatu raudteejaam

Peatasin tänaval ühe auto, et see mind koju viiks. Autos istudes mõtlesin, et kui Pajur kirjutab, et Landeswehri sõda alustasid eestlased, aga mina ütlen, et seda tehti sellepärast, et Landeswehr oli Eestile ohtlik, siis siin on analoogia ühe teise sõjaga. Meie autole sõitis kaks autot vastu vales suunavööndis, nii et kokkupõrke vältimiseks pidi juht ise valesse vööndisse keerama. Ta lasi mind autost välja kodu lähedal. Olin ühes väiksemas jaamas Tallinna-Tartu raudtee ääres. Eemal olid mõned klassikaaslased, kes ütlesid, et see olen mina. Suurem osa klassikaaslasi pidi rongi peale tulema Tartust, aga mõned siit. Kõndisin mööda raudtee äärt edasi. Aga kui rong oleks tulnud, oleksin pidanud jõudma tagasi kõndida. Oleks olnud raske aru saada, kas rong sõidab põhja või lõuna poole. Mõtlesin, kust ma siia sain, kui autost väljusin kodu lähedal. Ma ei teadnud, kus ma olen. Mulle näidati ühte fotot ja küsiti, kas ma tunnen ära, kes seal peal on. Küsisin, kas Laur. Vastati, et üks teine inimene. Öeldi, et ma eelmine nädal nägin teda. Vastasin, et ma ei mäleta. Mõtlesin, et kui minu sünnipäev tuleb, siis peab ütlema, et külalised ei oleks külas üle kahe tunni. Aga selle sooviga poleks nad arvestanud. Lamasin pimedas toas voodis. Teise voodi juures rääkisid vennad, et keegi on ohtlik ja kaklesid. Ütlesin: Lõpetage ära, lõpetage ära, lõpetage ära. Muidu ma teen silmad lahti ja tulen vaatan, mis seal toimub. Tõusin voodist, hakkasin aeglaselt vendade suunas minema ja lugesin kähiseva häälega luuletust:

Zombi joonistas rombi
ja ümbritses sellega lombi.
Me rombi servi ei songi
ja läbi lombi ei longi.
Just zombi jaoks tegime rombi,
kes kuulsaks sai üle Hongkongi.