Muljed presidentidest

Viimati lugesin raamatukogus arvustusi Iisraeli ja Prantsusmaa ajaloo teemaliste raamatute kohta. Iisraeli kohta kirjutati, et tal on kaks välispoliitikat, üks on suunatud välisriikidele ja teine välismaal elavatele juutidele. Mõtlesin, et kolmas on ilmselt veel vaenlaste vastu suunatud luure. Või lehes oli uudis, et Saksamaa uus poliitika saab olema luurata ka liitlasi. Prantsusmaa ajaloo kohta kirjutati arvustuses, et Prantsusmaa kaks suurimat sõjajärgset presidenti on De Gaulle ja Mitterrand. De Gaulle'i puhul pole see üllatav, nagu ma ka Churchilli kohta kirjutasin, et teda on kerge hakata pidama suurimaks oma riigi peaministriks, kui ta oli võimul suurima sõja ajal. Mitterand oli minu kaasaegne, aga mulle ta pole väga suure mehe muljet jätnud. Presidendid, kes on mulle sügavama mulje jätnud, on Reagan, Jeltsin, Dudajev ja Meri. Aga need on kõik juba minevikutegelased. Praegustest valitsejatest on kõigist nõrgem mulje. Võibolla see on minu vananemise viga. Aga minu lapsepõlve ja noorusesse jäid ka maailma ja Eesti ajaloo murrangulised aastad, mis pani ka Fukuyama neid ajaloo lõpuks pidama. Eelmise aasta viimases "Tunas" ilmus Alliku ja Realo artikkel, mille järgi Eesti ja Läti noored on vanadest rohkem eluga rahul, eriti rahul on 1970. aastatel sündinud, neid peeti artiklis laulva revolutsiooni suurimateks võitjateks. Ma ei tea, kui palju Lätis laulva revolutsiooni mõistet kasutatakse. Aga mäletan, et tol ajal lasti raadios ühte laulu, mille osa sõnu olid eesti, osad läti ja osad leedu keeles. Eelmine aasta peetud seminaris avaldati arvamust, et Baltikumi mõiste lõi lõplikult Nõukogude aeg. Aga vana "Sakalat" lugedes mõtlesin, et Liivimaa kubermangu ajal olid eestlased ja lätlased tegelikult tihedamalt seotud. "Sakalas" käis rohkem kui ühest artiklist koosnev arutelu, kas eestlased on rohkem lätlaste või lätlased eestlaste maale edasi tunginud. Praegu on riigipiir paigas ja asi peaks seetõttu stabiilsem olema. Kuigi Soome lähevad eestlased just praegu rohkem.