Pööbli eest põgenemine

Kui mul bussipiletid oleks otsa saanud, oleksin saanud neid ka juhi käest juurde osta. Aga selleks oleks mul pidanud jälle täpne raha olema. Istusin kirjandusmuuseumis. Hakkasin koostama ühe ajaloolase raamatut. Alustasin tema artiklitest tsitaatide väljakirjutamist, et hiljem nende põhjal valida, millised artiklid raamatusse panna. Üks teine ajaloolane kirjandusmuuseumis vaatas sama autori raamatuid. Neid oli seina ääres väga palju. Ütlesin neid vaatavale ajaloolasele, et minu ema on öelnud, et selle autori teoste kataloogis ei ole üldse kõiki tema teoseid kirjas. Mõtlesin, et kui pean läbi vaatama niivõrd palju materjali, siis võtab tsitaatide välja kirjutamine liiga palju aega, peaks selle asemel loetu kokkuvõtteid kirjutama. Aga siis ei tule jälle raamatu saatesõna nii täpne. Kõik hakkasid põgenema, sest väljas oli pööbel mässama hakanud ja tahtis kirjandusmuuseumi sisse tungida. Püüti enne selle juhtumist maja teise otsa kaudu välja pääseda. Majast väljumise järel läksime uksest sisse, et põgeneda katusele. Lauri K. lubas, et päästab meid lendava taldrikuga ära. Aga kui olime üles roninud ja seisime teisel pool maja, selgus, et me ei jõudnud Lauriga samasse kohta, sest tema oli üles läinud teist treppi mööda, mis jäi teise majja, vahepeal ei olnud ühenduskäiku. Lauri lendas siiski lendava taldrikuga meie juurde ja võttis meid peale. Ta juhtis lendavat taldrikut usu abil. Seisime selle peal ja panime käed kokku, et omalt poolt hoogu juurde anda. Lauri läks Raatuse tänaval taldriku pealt maha. Kuigi seni olime hoogu andnud ka meie, ei õnnestunud meil ilma Laurita taldrikut liikuma saada. See oli Piiblist ka teada, et kui vee peal käija usk nõrgenes, hakkas ta põhja vajuma. Ütlesin, et võibolla aitaks, kui Ariel läheks taldriku pealt maha, sest temaga ma ei saanud kooliajal hästi läbi. Olime saunas, kui meile valetati, et pööbel läheneb. Hakkasime mööda tänavat põgenema. Teistel oli vähemalt natuke riideid seljas, aga mul polnud mitte midagi. Hiljem istusime söögilauas. Tahtsin rääkida, et võibolla olid Piiblis Jeesuse imeteod ainult unenäod, sest täna lendava taldrikuga lendamine oli unenägu. Aga ma ei saanud lauset lõpetada, sest isa hakkas vahele rääkima.

*
Ajalehes kirjutati ühes Eesti kodus elavast tiigrist. Kristel arvas, et selle tiigri nimi on Kristel, aga üks teine inimene arvas, et Jane. Tiiger hüppas toa seinte vahet. Seda seletati sellega, et praegu on tal jooksuaeg. See tiiger oli meie kodus. Mõtlesin öelda, et mina tiigriga samas toas ei maga. Teised olid tiigriga samas toas, aga mina hoidsin eraldi tuppa. Võibolla ta teiste lõhnaga oli harjunud ja pidas neid sõpradeks, aga kuna mina olin tast eemale hoidnud, siis minu lõhnaga ta harjunud ei olnud ja mind oleks ära söönud. Kui ma oleksin temaga kohtunud, oleksin püüdnud eest ära minna, aga seda ei tohtinud teha, sest kaslased püiavad põgenejaid. Toomas tuli koju. Ta heitis põrandale pikali ja hakkas tegema seejärel hüppeid, mis võtsid eeskuju tiigri liigutustest. Siis paistis tal tekkivat hirm, sest ta ronis pappkaustade virna otsa ja sealt riiuli otsa. Ema ütles: ahah! Kuna Toomas oli põgenema hakanud, hüppas tiiger talle järele ja tõi ta riiuli otsast alla. Ema ütles: söö-söö! Aga Toomas ei olnud veel ära söödud. Toomas tundis ühte võitlusvõtet - muusika. Seetõttu kukutas ta grammofoni tiigrile pähe.