Laupäev, detsember 20, 2014

Doktoritöö ja joonistamine

Kirjutasin doktoritööd. Ma polnud kindel, kas ma pole tähtaega ületanud. Kui oleksingi saanud kirjutamise tähtajaks lõpetatud, ei oleks see päästnud, sest enne kaitsmist tuli töö ka raamatuna trükkida. Doktoritöö oli magistritööga samal teemal. Üks magistritöö oponent oli öelnud, et ma kirjutan enda jaoks täiesti tähtsusetul teemal. Doktoriõppe ajal oli see teema mind rohkem huvitama hakanud. Mõtlesin, et algul kirjutan nii pikalt kui tuleb, hiljem lühendan. Lühendamisel jätan kasutatud kirjandusse need raamatud alles, millele viited olen ära kustutanud. Enne kaitsmist esitan publikatsioonide nimekirja, kuhu panen ainult ajaloo kohta kirjutatu, sealhulga ajakirjas "Aeg" ilmunud essee Rooma pärandist. Ilukirjandust ja võrgus avaldatut mainin ainult ühe reaga.

*
Joonistasin pilti. Tõmbasin kogemata sellise joone, et pildile tekkis justkui paljaste õlgadega naine. Selle mulje kaotamiseks tõmbasin õlgadele jooni juurde. Pilt sai valmis. Nüüd vaatasin, et olin kogemata joonistanud nii, nagu paistaks naisel riiete vahelt paljad rinnanibud välja. Ütlesin, et pildi võiks ära värvida. Kui mul see mõte tuli, hakkasingi pilti juba värvilisena nägema. Teiselt poolt kui keegi ütleb, et pilt on kehv, siis hakkan seda koledamana nägema. Isa tahtis, et ma näitaks talle joonistusvihikust pilte. Ta küsis, kust maalt pildid paremaks minema hakkavad. Vastasin, et uuemad pildid lähevad hoopis kehvemaks. Ajaleht "Teataja" avaldas juba kolmanda minu kaastöö. Seal kirjutati, et ühes majas on vaatamiseks välja pandud minu joonistatud pilt. Seejuures veel püsiekspositsiooni, mis on eriti suur tunnustus.

0 vastukaja: