"Olevik" 1913

"Olevik" 1913 august–september

Selle perioodi ajaleht "Olevik" on Grenzsteini-järgne. Grenzstein oli ajalehe asutaja, kes toimetas lehte Eestist lahkumiseni. Leht jätkas ilmumist, kuni võimud selle sulgesid. Vaheaja järel asutati sama nimega ajaleht uuesti ja Grenzstein saatis sellele Prantsusmaalt palju kaastöid. Lõpuks läks ta aga uute toimetajatega tülli ja lõpetas kaastöö saatmise.

Vaadeldud ajal oli ajalehe toimetajaks Rässa. Lehe lõpus oli veel märge, et seda trükitakse Grenzsteini trükikojas. Kuid "Olevikus" ilmus kaastöö parajasti Austraalias elavalt eestlaselt Lukatsilt, kes Grenzsteini teravalt kritiseeris. Grenzstein oli üle poole aasta varem süüdistanud Lukatsit selles, et ta võttis naiseks juudi. Lukats vastas, et tema naine on surnud ja ei olnud juut.

Ühes teises selle aja "Oleviku" artiklis nimetati Grenzsteini mõistvamalt, et ka pärast Grenzsteini lahkumist ei ole eestlased endale paremaid juhte leidnud.

Grenzsteini ja "Olevikku" on seostatud venestamise toetamisega, sellele on ka vastu vaieldud. Rässa aegne "Olevik" ütleb, et emakeelne haridus on venekeelsest parem. Teiselt poolt heidetakse suurematele rahvuslastele ette, et põllutöökooli vastu ei pea ainult vene õppekeele pärast olema, parem võõrkeelne haridus kui üldse mitte haridust. Ühest näitusest kirjutades teeb "Olevik" märkuse, et seal olid venekeelsed sildid, nagu oleks näitus toimunud Sise-Venemaal. Sakslaste näituse puhul kritiseeritakse seda, et eestlased jäeti rahvuse pärast auhinnast ilma. Ajalehes ilmus kiri, mis heitis rahvuslastele ette väljarändamisele vastuseismist, kui majanduslik olukord tegevat väljarände vajalikuks.

Oma riigi puudumise ajal oli ka suhteliselt vähem rahvuslikul lehel kergem olla rahvuslik kui praegu. Siis sai eestlasi ja sakslasi vastandada, aga praegu tuleb juhtida kogu riiki, mistõttu eri rahvusest kodanikke ja mittekodanikke püütakse ühendada. Ka aastal 1988 oldi suuremad rahvuslased kui praegu.

Rahvusvahelistes suhetes äratasid aastal 1913 tähelepanu sündmused Balkanil ja Hiinas. Oli lõppenud Teine Balkani sõda. "Olevik" kirjutas, et rahuleping tekitas üldist vaimustust. Hiljem on kirjutatud, et sama moodi tekitas järgmisel aastal erinevates riikides vaimustust Esimese maailmasõja puhkemine. Magistriõppe ajal lugesin küll ingliskeelsest ajalooajakirjast arvustust, mille järgi vaimustus Esimese maailmasõja puhkemisest olevat olnud väiksem kui varem arvatud. Aga on avaldatud fotosid juubeldavatest rahvahulkadest.

Hiljem on ajaloos kirjutatud, et Balkani sõdu oli kaks. Aga "Olevik" kirjutas varsti juba Kolmandast Balkani sõjast ehk Albaania ülestõusust ehk Serbia-Albaania sõjast. Oodati ka Neljanda Balkani sõja puhkemist Kreeka ja Türgi vahel. On kirjeldatud, nagu viis Esimese maailmasõja puhkemisele Franz Ferdinandi tapmine 1914, aga "Olevik" kirjutab juba aastal 1913 ka suurriikide võidurelvastumisest. Üks ajaloolane nimetas Esimest ja Teist maailmasõda kokku 20. sajandi kolmekümneaastaseks sõjaks. Ma küsiks, mille poolest kuulusid Balkani sõjad Esimese maailmasõjaga vähem kokku kui Teine maailmasõda?

Võrreldes eelmisena vaadatud vanade ajalehtede aastakäikudega on 1913. aasta "Olevikus" vähem reklaami kui 1910. a. "Päevalehes", aga rohkem kui 1977. a. "Eesti Päevalehes". Rohkem kui reklaamile on "Olevik" ruumi eraldanud ilukirjanduslikele juttudele. Numbris ilmus korraga rohkem kui üks ilukirjanduslik jutt, mõni järjejutuna ja mõni tervikuna. Kõige pikemast järjejutust lugesin läbi ühe osa, see tundus olevat 1870. aasta Saksa-Prantsuse sõja kohta. Eelmisena vaadatud 1910. a. "Päevalehes" ilmus järjejutt Vene-Jaapani sõja kohta. Üks lugu vaadatud "Olevikes" oli Mark Twaini följeton sellest, kuidas asjatundmatu humorist toimetas põllutöölehte. See tuletas väga meelde hiljuti päriselt juhtunud lugu, kuidas Kender oli nädal "Sirbi" toimetaja.