Jakob Hurt

Jakob Hurt. "Looja ees". (Eesti mõttelugu 66). Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 2005. 464 lehekülge.

Hurt räägib oma mälestuste peatükis rohkem oma ametlikust tööelust. Aga kümnekroonise peale pandi ta siiski rahvuslikus liikumises osalemise tõttu, millega ta tegeles vabal ajal. Kõige tähtsam on tema tegevuses vast rahvaluule või vanavara kogumine.

Olen vanadest ajalehtedest lugenud, et on pahandatud, miks hakkab teine inimene tegelema sama asjaga, millega Hurt juba tegeleb, ühest rahvaluulekogujast piisavat. Aga sellisele mõttele võib vastu vaielda. Ühes uuemas ajalehes või ajakirjas kirjutati, et Hurda rahvaluulekogu käis vahepeal Soomes, hea, et see kõik korraga merepõhja ei läinud. Hurt oma raamatus mainib ise, kuidas kogu viidi vahepeal Riiga. Kui kogusid on rohkem, siis jääb ühe hävimise korral teine tõenäoliselt alles.

Lisaks ohutusele räägib konkurentsi kasuks ka mitmekülgsus. Muinasjutu puhul tõenäoliselt arvestatakse, kellele seda räägitakse. Kui räägitakse lapsele, siis võidakse lihtsustada ja rohkem seletada. Täiskasvanud ja haritud rahvaluulekogujale rääkides võidakse tahta ennast targemana näidata. Võidi arvestada nii muinasjutu kirjapanija isikuga kui ka sellega, et see saadetakse edasi Hurdale. Kui oli teada, et Hurt on kirikuõpetaja, võidi vähem kristlik rahvaluule ka enda teada jätta.

Hurt kaitses rahvusliku liikumise tegelasena emakeelset haridust. Ta oli ise töötanud kooliõpetajana ja tema kogemus ütles, et puhtalt eesti perest lapsed jõuavad koolis paremini edasi kui segaperekondade omad. Tänapäeval on ka kirjutatud uuringutest, mille järgi segaperekondade lapsed õpivad võõrkeeli kiiremini. Aga kas see laieneb ka muudele õppeainetele?

Hurda raamatus on nii kirjakeeles kui ka murdekeeles tekste. Ta siiski arvas, et rahval peab olema üks kirjakeel, tartukeelset Vana Testamenti pole vaja. Hurt kirjutab, kuidas ta vanemates klassides õppis saksa keeles mõtlema. Teistele eesti lastele ta siiski saksakeelset haridust ei soovi, kuna kõik ei käigi nii palju aastaid koolis, nagu tal kulus saksa keele selgeks saamiseks. Vaimulikuna mainib Hurt ka algkristlaste keeltel kõnelemist ehk äkki uute keelte oskamist, aga seda ta ei kasuta argumendina, nagu võiks keelte õppimine käia väga kiiresti. Vanasti oli keeltel rohkem murdeid, võibolla keeltel kõnelejad said selgeks uusi murdeid? K. Ramul vähemalt nimetab, et uuringud näitavad, et sellise elamuse korral räägitakse tegelikult varasemast tuttavat keelt mingi moonutusega.

Hurdal olid vastuolud teise rahvusliku liikumise juhi Jakobsoniga. Jakobson arvas, et eesti avalikus elus ei ole rahu hea, sest vaidlused aitavad küsimusi selgitada. Hurt näib olevat teistsugusel seisukohal. Ta ütleb, et sulesõda on sama halb kui päris sõda. Teises kohas mõtleb Hurt rohkem Jakobsoni moodi, öeldes, et sõber ei ole see, kes ütleb meelitusi, vaid kes ütleb tõtt.

Kirikujutlustes loeb Hurt viha pidamist käsu mitte tappa rikkumiseks, sest sõim lühendavat sõimatava elu. Tuleb meelde võrdlus marksistliku klassivihaga. Marksistid arvasid, et religioon on majandusliku formatsiooni pealisehitus, mis tegeleb rõhutute eksitamisega. Kui aga Hurt võrdleb viha pidamist tapmisega, siis võib tuua ajaloost näiteid, kui on mindud sõnadelt tegudele – Stalin asus kodanlust kui klassi füüsiliselt likvideerima ja antisemiidid saatsid juute gaasikambrisse.

Kas Hurt on ise vihast vaba? Mitte päris, sest teisitimõtlejaid ähvardab ta põrguga. Inimene võib teha enda usu seisukohalt kõik õigesti, kuid see pole õige kristluse seisukohalt. Hurt kasutab emakeelse hariduse kaitseks argumenti, et üks kümnest käsust ütleb, et inimene peab austama oma vanemaid. Sama argumenti saaks kasutada muu-usuliste kaitseks. Ristiusu vastuvõtmine ei oleks paganatele oma vanemate austamine, kui vanemad on püüdnud neid kasvatada teise usu kommete täitjateks.

Üks lugu raamatus on populaarteaduslik ülevaade inimesest. Võiks arvata, et kirikuõpetaja alustab sellest, et inimesel on hing, aga Hurt kirjeldab inimese kehaehitust. Saab teada, kui paljudes asjades on tähtis treening. Varem olen kuulnud, et naistel on parem haistmine kui meestel. Hurt väidab, et lõhna tundmine on treenitav. Metsinimene pidavat seetõttu lõhnu paremini tundma, teiselt poolt ninatubaka tarvitajad nüristavat haistmist liiga tugeva lõhnaga. Küüned pidavat kasvama seda kiiremini, mida sagedamini neid lõigata. See lahendab vastuolu, et algkoolis õpetati, et küüsi peab lõikama iga päev, aga president Meri õpetas, et tööd peab tegema nii palju, et küüsi poleks vaja üldse lõigata.