Raamat Lõuna-Indiast

Ljudmila Šapošnikova. "Madrase minevik ja tänapäev". Vene keelest tõlkinud A. Kadak. Tallinn, kirjastus "Eesti Raamat" 1980. (Originaal 1971.) 320 lehekülge.

Madras on linn Lõuna-Indias ja samanimeline osariik. Raamatus on juttu ka teistest linnadest peale Madrase. Madras on raamatu autori Šapošnikova sõnul India üks kuumemaid piirkondi, seal olevat ainult kolm aastaaega – kuum, kuumem ja kõige kuumem.

Mujalt on teada, et Lõuna-Indias elavad negroidsemad inimesed ja Põhja-Indias hiljem sisse tunginud europiidsemad aarialased. Ajalooliselt on loetud India osadeks ka Pakistani ja Bangladeshi ehk Ida-Pakistani, aga kuna viimased on islamiusulised, mitte hinduistlikud, on nad 20. sajandil loonud eraldi riigid.

India kultuur on tuhandeid aastaid vana. Uku Masingu raamatust olen lugenud, et vanasti kirjutati Indias palmilehtedele, mis kaua ei säilinud, kui neid ümber ei kirjutatud. Aga Šapošnikova ütleb, et India raamatukogudes hoitakse ka vanu palmilehti.

Raamatus "Da Vinci kood" kirjutatavat, et Jeesus ei läinud pärast ristisurmast ülestõusmist mitte taevasse, vaid Indiasse. Selle kohta leidub tõendeid ka Šapošnikova raamatus. Ta ei kirjuta küll Jeesusest, vaid Uskmatust Toomast, kes 1. sajandil Indiasse rännanud. Aga kui mainitakse Indias nähtud pilti, millel kujutati Jeesust koos Uskmatu Toomaga, siis selle põhjal võib oletada, et sinna jõudsid mõlemad.

Uusajal algas eurooplaste ülemvõim. Madrasesse jõudsid kõigepealt inglased, kes konkureerisid ka prantslaste ja portugallastega. Vahepeal langes Madras prantslaste kätte, aga Seitsmeaastase sõja ajal (millist nimetust küll raamatus ei kasutata) vallutasid inglased ta tagasi. "The Journal of Modern History" kirjutas tänavu, et seoses 250 aasta möödumisega Seitsmeaastasest sõjast hakati seda järjest rohkem esimeseks maailmasõjaks nimetama. See oli ulatuslik sõda, kus lahingud toimusid nii Euroopas, Ameerikas kui ka Indias. Varem olin lugenud, et esimeseks maailmasõjaks on nimetatud natuke hilisemaid Napoleoni sõdu.

Kuigi autor justkui tunneks sümpaatiat India põliselanike vastu, kirjutab ta üsna eurooplaste-keskselt. Raamatu järgi valitsesid inglased röövellikult ja alatult, aga ei öelda, kas põliselanikud olid samal ajal paremad või halvemad inimesed. Hilisemas India iseseisvusaja osas tõuseb venelasest autor ise raamatu peategelaseks, kes kirjeldab, kuidas ta Indias ringi rändas.

Freud arvas, et inimesed peavad kõige ilusamateks vastassoost inimesi. Aga Šapošnikova kirjutab ühe inglase kohta, et ta polnud näinud kunagi midagi ilusamat kui üks India kalliskivi. Selle eest saadud raha otsustanud, kes saab Inglismaa peaministriks.

India saavutas iseseisvuse veidi pärast Teist maailmasõda. Põhja-Indias on esinenud islamiusliste hulgas soovi Indiast eralduda ja ühineda Pakistaniga. Šapošnikova kirjutab pingetest Lõuna-Indias. Iseseisvumise ajal jäi riigikeeleks esialgu inglise keel, aga plaanis oli see hindi keele vastu välja vahetada. Sellega ei lepitud Lõuna-Indias, kus räägiti draviidi keeli, mis ei olnud hindi keelega suguluses. Taheti kas inglise keelt riigikeeleks jätta või kuulutada selleks tamili keel. Vastuseis põhjustas meelavaldusi, enesesüütamisi ja politseinike tapmist. Kummaline on, et hoolimata verevalamisest ei paistnud olevat inimestel soovi luua Lõuna-Indias iseseisev riik, vähemalt raamatus sellist soovi ei mainita. Mujalt on teada, et jõuti kompromissini, mille järgi kehtestati kaks riigikeelt – inglise ja hindi.

Autor nimetab ennast kommunistiks ja ateistiks, aga kirjutab ka muudest õpetustest. Kuigi inglased olid valdavalt protestandid, levis katoliiklus rohkem kui protestantism. Juttu on veel rohkem hinduismist. Autor ei soovinud kohtuda inimesega, keda peeti mõtete lugejaks. Selliseid paistab Indias palju olevat. Kui minu venna pere käis Indias, kohtusid nad selgeltnägijaga, kes oskas õigesti nimetada Eestisse jäänud sugulaste arvu. Konstantin Ramul seletas loomade arvutusoskust ja vist ka inimeste selgeltnägemist sellega, et hobune arvutavat õigesti vaid siis, kui ta näeb peremehe liigutusi, mille arvule vastava hulga koputusi hobune teeb.

Šapošnikova raamatu pildimaterjal, mis esineb küll võibolla ainult eestikeelses tõlkes, ei pööra üldse tähelepanu kommunistlikule klassivõitluse teemale, vaid rohkem erinevatele Indias esindatud religioonidele.