Kelchi esimene kroonika

Christian Kelch. "Liivimaa ajalugu". Tõlkinud Ivar Leimus. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2004. XXIV + 522 lehekülge + nummerdamata pilditahvlid.

Kelchi kroonikaid on kaks tükki. Esimene räägib Baltimaade ajaloost alates vallutuseelsest ajast kuni Rootsi aja pikema rahuperioodini. See ilmus trükis juba Kelchi eluajal. Teises köites, mida ma pole veel lugenud, on juttu peamiselt Põhjasõjast. See jäi lõpetamata, sest Kelch suri ise katku, ja ilmus trükis alles tükk aega pärast autori surma.

Esimene köide on ilmunud ajal, mida peetakse Euroopa ajaloos veel barokiajaks. Illustratsioonid ongi selgelt barokkstiilis, väljaarvatud eestikeelse tõlke kaanekujundus. Pildid on dünaamilised, mis väljendub riiete tuules lehvimises, aga sama pildi erinevatele tegelastele puhub tuul erinevast suunast. Piltidel on barokile iseloomulikke putosid.

Piltidest tunduvalt rohkem on raamatus sõnalist teksti, aga selle stiili määramist raskendab, et kirjandusajalugu olen õppinud vähem kui kunstiajalugu. Entsüklopeediast olen siiski lugenud, et barokkstiilile on kirjanduses omane tugevate kontrastide kasutamine. Seda tingimust täidab vähemalt Kelchi enda pandud kroonika pikem pealkiri, kus ta nimetab raamatut sõja- ja rahuajalooks. Aga sõjast on siiski rohkem juttu kui rahust. Kui olen kirjutanud vahel liiga pikki lauseid, on neid nimetatud baroklikeks, ja pikad on ka Kelchi laused. Carlyle romantismiajal kirjutas pikki ja hoogsaid lauseid, aga Kelchi laused vähemalt tõlkes ei ole nii hoogsad nagu Carlyle'i omad. Baroklikuks võib pidada vist ka seda, et Kelch kasutab erinevates keeltes sõnu. Kui pidada barokki aga suhteliselt religioosseks perioodiks, siis Kelch on küll vaimulik, aga kirjutab taevastest asjadest üllatavalt vähe, tunduvalt vähem kui samal sajandil mittevaimulik Cromwell. Baroki ma liigitan irratsionaalseks ehk mõistusega seletamatuks stiiliks (mitte ebaratsionaalseks ehk mõistusevastaseks), irratsionaalsus avalduks eriti unenägude puhul, aga need huvitavad Kelchi veel vähem kui Herodotost suhteliselt ratsionaalsel antiikajal.

Kelchi suhtumine sõdadesse on vastuoluline. Kirjutades Liivi sõjale eelnenud rahuperioodist ütleb Kelch, et pole midagi hullemat kui pikk rahuaeg, mis viib inimeste moraali langusele. Kui sõda puhkeb, siis ta aga ei ütle, et see oleks hea. Kui sõda lühemaks või pikemaks ajaks lõppeb, siis rahu saabumise üle on Kelch küll rõõmus.

Kroonik Russowil domineerisid posiitivsed emotsioonid. Ta pidas küll rahuaega patuelu põhjuseks, kuid nimetas rahuaega siiski heaks ja toredaks. Samas tõi Russow positiivset välja ka sõja puhul, et see parandas inimeste moraali. Kelch leiab halba nii rahu- kui ka sõjaajas. Tema esitatud ajaloolised faktid seavad kahtluse alla ka Russowi väited moraali paranemisest. Rahuajal esines abielurikkumist vastastikusel kokkuleppel, aga sõjaajal lausa vägistamisi. Kui Henriku ajal naisi rööviti, siis Kelchil 17. sajandi kohta on selle asemel kohapeal vägistamise kirjeldused.

Kui barokkmaaliks sobib eriti hästi lahingumaal, siis Kelchil on palju lahingute sõnalisi kirjeldusi. Kui barokile on iseloomulik dünaamilisus, siis mis on veel dünaamilisem kui sõda, kus riigipiirid muutuvad ja väed liiguvad ühelt maalt teisele? Kui pidada 17. sajandit barokisajandiks, siis see oli suuremalt osalt sõdade aeg. Kuid kui romantismil oli barokiga sarnasusi, siis romantismiaeg 19. sajandi esimesel poolel oli Euroopas vastupidi suhteliselt pika rahu aeg. Romantismiajal suurenes kirikus käimise asemel inimeste sisemine religioossus ja riikidevaheliste sõdade asemel toimusid riikidesisesed revolutsioonid. Romantismiaja inimene oli ka Marx, kes tahtis juhtida välisvaenlase asemel tähelepanu riigisisesele vaenlasele.

Kelchi juurde tagasi pöördudes veel mõni sõna selle eestikeelsest väljaandest. Renneri ja Kelchi kroonikad on mõlemad Leimuse tõlgitud, kuid kui Renneri kroonika oli ilusa kujundusega, siis Kelchi oma minu arvates koledamaga. Tõlkel on plusse ja miinuseid. Sõna "sinane" lugesin nende kaante vahelt vist rohkem kordi kui varem kõigist teistest raamatutest kokku, võibolla oleks tasunud tõlkimisel kasutada vahepeal mõnda tavalisemat sünonüümi. Tõlkija on leidnud ka häid väljendeid, mis selgelt ei ole sõnasõnaline tõlge. Aga need väljendid lähevad ka kohati liiale, näiteks siis, kui on tõlgitud, et pika ilu järel tuli neelata kibe pill. Eestikeelne ütlus "pill tuleb pika ilu peale" seostub pillimise ehk nutmisega, võibolla ka pilli mängimisega, aga mitte võõrkeele päritoluga pillide ehk ravimite neelamisega. Riimilised luuletused on õnnestunud tõlkida riimidega, mis on raskem ülesanne kui proosalausete tõlkimine. Kelch ei ole pannud kasutatud kirjandusele viiteid, aga tõlkija on need lisanud tema eest. Viidetest on näha, kui palju kroonikaid on jäänud eesti keelde tõlkimata.