Kus ma elan?

Üks mees sõidutas meid autoga. Ta hoiatas, et varsti tuleb väga ohtlik koht. Seal pidi tee väga libe olema. Sõitsin lamavas asendis ja mul ei olnud turvavöö kinni. Selles autos ei paistnudki turvavöösid olevat. Mõtlesin, mida teha, kui auto sõidab vee alla. Juht sõitis ühe maja põhiseina ja trepikojaukse seina vahelisse nurka. Seejärel sõitis ta aeglaselt auto nina vastu teise auto nina. Seega ta lollitas meelega. Tundus, et oleme oma Kaunase puiestee hoovi tagumises otsas. Läksin koos paari inimesega autost välja, mõeldes, et selle maa võin kõndida jala. Ja kui peaks selguma, et me ei ela praegu Kaunase puiesteel, vaid Uuel tänaval, siis on ka sinna lühike maa jala minna. Aga võibolla ma asusin siiski kuskil mujal kui ma arvasin. Üks meist küsis, kas ongi kõik. Läksin üksi meie Kaunase puiestee maja ette. Seal tuli üks mees vastu. Ütlesin talle tere. Ta vastas teretamisele, aga võibolla ta ei olnudki tuttav või siis oli nii vana tuttav, et mind ei mäletanud. Kuid kui ta elas sellel tänaval, siis võisin talle tere öelda. Rahvusliku ärkamise ajal peeti sama moodi kõige tähtsamaks, et oldi eestlased. Siis kandsid väliseestlased loosungit: "Kiss me, I am Estonian". Läksin majja sisse. See oli kahekorruseline. Esimesel korrusel oli suur ruum, milles toimus konverents. Taganurgas oli avavus, mille ees olid kaamerad ja kaamerajuhtmed. Aga tahtsin neist mööduda, et vaadata, kas minu korter on nende taga või teisel korrusel. Kaamerate taga oli väike ruum, millel ei olnud ust ega seina ees. Sinna läks minuga samaaegaselt vaatama üks tüdruk. Ta ütles, et kedagi ei ole kodus. Järelikult pidas ta seda enda korteriks ja see ei saanud siis olla minu korter.