Naabri romaan

Valmar Adams. "Esta astub ellu". Esseeromaan. Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 384 lehekülge.

Seda raamatut otsustasin lugeda sellepärast, et olen autoriga samas trepikojas elanud. Raamat on ilmunud aastal, kui maja valmis sai ja meist said naabrid. Varem olevat Adams elanud ühes majas Uku Masinguga. Ühes telesaates räägiti, et Adamsi nõudel pidi Masing temaga maja piires korteri ära vahetama ja Adams olevat põhjendanud nõudmist sellega, et on parteitu bolševik. Masingu korteris olen ka käinud. Meil Adamsiga ühes majas elades temaga probleeme ei olnud. Ta on vist meie trepikoja kõige vanemaks elanud inimene. Nägin, kuidas kirjakandja pani talle postkasti Venemaa lehti, vist "Literaturnaja Gazetat". Ka romaanist on aru saada, et Adams oli slaavi filoloog. On räägitud, et luulet kirjutavad paremini noored ja proosat vanad, sest vanadel on suurem elukogemus. See elukogemus võiks siis seisneda selles, et vanad oskavad kirjutada ka vanemate inimeste elust. Aga romaane eelistavad ka vanad inimesed kirjutada aastatest, kus tegelased mõtlevad oma perekonna loomisele või siis otsustavad seda mitte luua. Ka Adams kirjutab noorusaastate elust, seejuures ei ole peaaegu lapstegelasi, väljaaravatud peategelane on kõige esimestel lehekülgedel laps. Autor on mees, aga peategelane naine, mis ei ole kõige tavalisem kombinatsioon. Varem teadsin Adamsi ilukirjandusliku tegevuse kohta, et ta kirjutas uusriimidega luulet. Selles romaanis on üsna ebatavaline, et autor ise esineb kolmandas isikus peategelasest vähem tähtsa tegelasena. Peategelase ja autorinimega tegelase vahel ei ole eriti suurt seost ja ka kompositsioon ei ole kõige rangemate reeglite järgi.