Kelchi kroonika järg

Christian Kelch. "Liivimaa ajaloo järg" (kaanel "Liivimaa kroonika järg"). Tõlkinud Ivar Leimus. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2009. X + 436 lehekülge + nummerdamata pilditahvlid.

Kelchi teise kroonika tõlkel on võrreldes esimesega tehnilisi parandusi. Teises köites erinevalt esimesest algavad lõigud taandreaga ja lehekülgede ülaserva on lisatud aastaarv, mis ajast jutt parajasti käib. Samuti on minu meelest teise köite must kaanevärv ilusam kui esimese köite hall, samas ei saa seda erinevalt Renneri kroonikast veel ülearu ilusaks pidada.

Mõlemal Kelchi köitel on pilditahvleid, aga teise köite piltide teema on natuke teistsugune. Pildistatud on mälestusmedaleid, mida nii Venemaal kui ka Rootsis lahingute ja muude sündmuste puhul välja anti. Mõtlesin, kas praegused olümpiamedalid on varasemate lahingumälestusmedalite edasiarendus. Kui barokkstiilile on omased kontrastid ja dünaamilisus, siis nendel medalitel on kontrast medali kahe külje vahel, et ühel küljel võib olla staatiline valitseja portree, aga teisel küljel dünaamilisem lahingustseen, kus on välja joonistatud näiteks suurtükikuulide lennutrajektoorid. Valitsejate pildid on medalitel küll staatilises poosis, aga juuksed või parukad on neil puha lokkis, mis mõjub samuti sirgetest juustest dünaamilisemalt. Kuigi barokkpargiks loetakse sirgjoontega prantsuse stiilis parki, kasutatakse barokkmaalidel üsna palju kõverjoont. Ühel medalil seisneb kontrast selles, et ühel küljel on valitseja maises ilmas ja teisel küljel hõljub pärast surma pilvedel.

Entsüklopeedia järgi lõppes kirjanduses barokk pool sajandit varem kui kunstis. Barokile järgnenud valgustusajal hakati uuesti rohkem antiigi poole vaatama. Teine köide on kirjutatud juba 18. sajandil, mida on nimetatud valgustussajandiks. Aga sama autori puhul muutub ilmselt vähem kui uue autori esilekerkimisel. Kelchi teises köites on siiski üllatav, et luteri vailmulikuna viitab ta sissejuhatavas osas antiikjumalale. Esimeses köites vist selliseid viiteid ei olnud. Seal oli ületamatu lõhe juba kristlastest luterlaste ja katoliiklaste vahel, aga nüüd kiidab Kelch Vana-Rooma tarku paganaid. Esimeses köites mind üllatas, et Kelch kirjutas ristiusust nii vähe. Teises köites on sellest siiski rohkem juttu, mis on seletatav sellega, et nüüd kirjutas ta sõjaajal ning sõpra ja Jumalat tuntakse hädas.

Teise köitesse mahub ka Rootsi rahuaja lõpu kirjeldus. Sellesse mahtus ka suur näljahäda. Mati Laur õpetas ülikoolis, et sõjaeelses Eestis oldi Rootsi ajast väga heal arvamusel, aga sellega ei sobinud kokku, et Rootsi aeg lõppes näljaga. Seetõttu ei kirjutatud üldkäsitluses näljaajast Rootsi aja, vaid järgmises peatükis. Nüüd mõtlesin, et tolle aja autoreid võis oma köidete struktuuri valimisel mõjutada ka Kelchi kroonika struktuur. Aga Kelch esimesele köitele punkti pannes ei teadnud veel ette, et tulevad selline näljahäda ja sõda. Mul oli küll endal samuti magistritöös Itaalia fašismist üks periood "kriiside ajastu", seda Kelchist sõltumata, tundus lihtsalt loomulik suurematest kriisidest ühes ja samas peatükis kirjutada, kui need üksteisele järgnesid.

Kuskilt ajalehest või ajakirjast lugesin hiljuti, et Laidre natuke varasemast sõjaperioodist kirjutades on püüdnud näidata, et Venemaa läänekristlastest palju metsikumaks pidamine on põhjendamatu, metsikusi teinud ka teised sõdivad pooled. See ümberhindamine tundub kahtlane, sest kuidas muidu praegusesse olukorda välja on jõutud? Ka Kelch rõhutab korduvalt, et Põhjasõjas oli just Rootsi sõjavägi väga distsiplineeritud, vaenlased vähem. Võiks mõelda, et kui prohvet pole kuulus omal maal, siis pole ka oma sõjavägi kurikuulus omal maal. Aga tundub siiski loogiline, et kui Rootsi oli protestantlik maa, siis seal oli Piibli lugejaid rohkem kui katoliiklastel või õigeusklikel, seetõttu tunti paremini ka kümmet käsku ja oldigi tsiviliseeritumad. Kelchi kirjelduse järgi oli ka Karl XII isiklikult väga tagasihoidlike elukommetega kuningas. Esimese köite lõpus varasema kuninga ajal purskasid purskkaevud veini, aga Karl XII jõi ainult veinist lahjemat õlut. Kirjeldused Karl XII kohta meenutasid mulle teistest ajaloolistest isikutest kõige rohkem Cromwelli iseloomustusi, nende valitsusaegu lahutasid vaid mõned aastakümned.

Esimest köidet lugedes jättis Kelch mulle Russowist pessimistlikuma mulje, aga teises köites ta on nagu kokkuvõttes natuke endisest rõõmsam. Siiski on talle juba ainuüksi kroonika kirjutamine veidi vastumeelne, ta on saanud esimese köite eest kritiseerida ja vajab teise alustamiseks julgustust, samuti hilisematel aastatel ei leia ta enam jätkamiseks väga palju aega, aga lemmiktegevuse jaoks aega lihtsalt võetaks.