Eneke ja kommid

Tahtsin avada oma kodulehekülge. Püüdsin selle aadressi meelde tuletada. Arvuti ütles, et kirjastuse arvutisüsteem on parajasti tugeva rünnaku all. Istusin tunnis ja kirjutasin kontrolltööd. Minu ees istuv Peep vaatas selja taha ja ütles, et mul on ühe arvutustehte vastus vale. Vastasin talle, et ta tasa oleks, sest etteütlemine ei olnud lubatud. Käis sõda ja koolimaja hakati pommitama. Õpetaja soovitas, et kõik millegi alla poeksid. Ma ei viitsinud midagi pea peale panna. Kõndisin neljandalt korruselt esimesele, kus oli palju rahvast. Mõtlesin, et kõige tähtsam ei ole vist, mitmendal korrusel viibida, vaid et pea oleks kaitstud.

*
Otsustasin hakata Enekest läbi lugema. Kõigepealt mõtlesin lugeda esimese köite esimesed sada lehekülge ja siis nende kohta listi ülevaade saata. Aga listi teema on ajalugu, kuid Enekeses kirjutatakse peale ajaloo ka muudest asjadest. Siis tuleks koos esimese kirjaga listi liikmetelt küsida, kas neid see teema huvitab. Kui järgmisi osasid ei saa saata ajaloolisti, siis võib saata kultuurilisti. Hakkasin Enekest lugema. Seal kasutati mina-vormi ja kirjutati horoskoopidest. Esimene köide oli ilmunud aastal 1978, oleks arvanud, et tol ajal Nõukogude Liidus horoskoopidest ei räägitud. Raamat oli praegu huvitav sellepärast, et see oli kirjutatud lastele, aga lapsena polnud ma sellest veel nii hästi aru saanud. Ema tõi mulle midagi, mis tundus olevat komm. Sõin selle ära. Mõtlesin, et peaks igaks juhuks üle küsima, kas see oli ikka komm. Olin mõelnud, et ema tõi kommi minu kommikarbist, aga nüüd nägin, et minu kommikarp on veel avamata ja selles on teistsuguse kujuga kommid. Väiksed lapsed olid juba kommi saanud, aga küsisid juurde. Mõtlesin, et kui kommikotid on nende vaateväljas, siis muidugi. Läksin kotte ära peitma.