Video ja raadio

Vaatasime televiisorist filmi. Seal toimus põgenemine. Põgenikul õnnestus jõuda joostes välisriiki. Vene saadik läks teda otsima. Ta küsis teise riigi esindajatelt, kas põgenik on seal. Need olid just temaga juttu ajanud, aga saadikule vastati, et põgenikku seal ei ole. Siis üks mees andis teistsuguse vastuse, millest oli võimalik välja lugeda vihje, et tegelikult põgenik on küll seal. Üks filmi tegelane oli V.A., mis võibolla tähendas V. Adamsit. V.A. nimeline tegelane oli olnud ka T. Kalda romaanis. Filmi üks tegelane olin ka mina. Filmi tegevus toimus aastal 1986, aga mind kujutati sarnastelt teistele tegelastele täiskasvanuna, kuigi päriselt ma seda tol ajal ei olnud. Filmitegijad olid teadnud, et lapsena mängisin ma tüdrukutega, seetõttu olid nad loogika põhjal oletanud, nagu huvitaks mind täiskasvanuna ka naised keskmisest rohkem. Isa ütles, et nüüd peame filmi vaatamise katkestama. Ma tahtsin edasi vaadata, sest seal näidati palju tuttavaid inimesi. Kui oleks jätkanud filmi vaatamist järgmisel päeval, siis oleks ühe filmi peale kulunud kaks päeva. Praegu olime vaadanud natuke üle tunni ja videokasseti pikkus oli neli tundi, nii kaua ma ei viitsinud ühel päeval ka järjest vaadata.

*
Ühes majas oli vanaaegne raadioaparaat. Proovisin seda mängima saada, aga ta oli tummaks jäänud. Kui kangutasin jaamavalimisnuppu kõvemini, muutus see jälle keeratavaks ja raadio hakkas mängima. Isa tahtis mängida minuga mängukindluse vallutamist. Ta ütles, et ma saadaks ratsaväe rünnakule. Avaldasin kahtlust, kas kindluse vastu on ratsaväest kasu. Isa vastas, et on küll, ratsanikud saavad visata kindluse suunas odasid. Ma olin küll ülikoolis ajalugu õppinud, aga väga hästi seda ei tundnud, mulle tuli seminari vormis asjade arutamine kasuks.