Tuna 1/2016

"Tuna" 1/2016. Ajalookultuuri ajakiri. 160 topeltsuurusega lehekülge.

Selle numbri sisekaanel kirjutatakse eelmise aastakäigu parimate artiklite valimisest. Seda lugedes oli mul hea meel, et olin varem kogu aastakäigu kohta oma arvamuse kujundanud ja sain nüüd teiste arvamusega võrrelda, mitte lihtsalt nende oma teatavaks võtta.

Essee rubriigis kirjutab Meelis Friedenthal, mis olid tema arvates renessansi eelised võrreldes praeguse ajaga. Siis olevat olemas olnud ühtne tõde, praegu mitte. Selles väites ma kahtlen. Võibolla iga tõde ei pandud lihtsalt kirja. Ja ka olemasolevate allikate põhjal on teada, et eestlaste hulgas ei valitsenud puhast ristiusku, vaid sünkretism ehk ristiusu ja paganluse segu. Ka Itaalia renessansitegelased toetusid nii kristlikele kui ka antiikaja paganlikele autoritele. Euroopas oli nii katoliiklust, ketserlust, õigeusku, islamit kui ka juudiusku. Mõni inimene elas nende piirialadel.

Inna Põltsam-Jürjo kirjutab käsitluste rubriigis 16. sajandi auküsimusest. Ta leiab, et kohtumaterjalid on põnevad. Võibolla mõnele inimesele meeldib kohtuprotsesse pidada, aga ma kahtlen, kas ma saaksin protsessi ajal öösiti magada. Artiklis on palju kasutatud sõna "sõimama". Olen samuti seda sõna kasutanud, aga mulle on korduvalt öeldud, et see on väga halb sõna, mille tähendus olevat teine. Artikli järgi võis vaadeldud ajal sõna "kelm" kasutamine viia mõrvani. Tänapäeval olen kuulnud laule, kus "kelmikas" on kiidusõna.

See on osalt vene küsimuse erinumber. Kirjutab kaks vene nimega autorit ja teiselt poolt eestlane Peeter Kaasik kritiseerib Nõukogude aja kakskeelsuspoliitikat. Ilja Davõdov kirjutab Vene keisririigi aja ametnike teenistuslehtedest. Mõne ametniku ametitoimik olevat 200 lehekülje pikkune. Mõtlesin, et tänapäeva kirjanduse probleem on, et kirjutatakse liiga palju endast, mistõttu raamatutel on palju kirjanikest tegelasi, aga mõne eluala tegelased võivad täielikult puududa. Selle vastu aitaks, kui kirjanikud töötaksid sarnaselt ajaloolastele arhiivides, et tutvuda ka endast erinevate inimeste eluga. Minu raamatus "Ajalugu unenägudes" on juttu ajaloost ja endast mõlemast ehk sellest, kuidas olen unenägudes minevikku reisinud.

Ivan Petrov kirjutab Eesti õigeusu kogudustest aastatel 1944–1946. Seda lugedes mõtlesin, et kui baltisaksa kroonikud näitavad, kuidas sõda on inimeste religioossust suurendanud, siis tegelikult oli see nii ka kommunistlikus riigis Teise maailmasõja ajal. Artikli autori meelest oli see Stalini poolt silmakirjalikkus, et ta andis siis kirikule senisest suurema tähtsuse. Kuid minu meelest näitab selline poliitika siiski, et Stalin kas andis järele religioossuse kasvule rahva seas või siis vähemalt lõi ise tingimused religioossuse kasvule, mistõttu tulemus oli ikkagi Russowi ja Kelchi aegadele sarnane. Pärast sõja lõppu Stalin küll kohe loobus sellest poliitikast.

Marleen Metslaiu kaastööd Gustav Rängast lugedes mõtlesin selle üle, kust lähevad sotsiaalajaloo ja etnoloogia piirid, kui mõlemad võivad tegeleda lihtrahvaga. Ühest ajaloo listist ja ajalehest olin enne seda lugenud, kuidas nüüd tahetavat hakata ajaloos uurima lisaks inimestele ka loomi või inimeste ja loomade suhteid. Mõtlesin, et tegelikult on agraarajalugu juba varem tegelenud samuti lihtrahvaga ja sellega, kuidas nad loomi kasvatasid.

Peeter Kaasiku artikkel on kriitiline eesti-vene kakskeelsuspoliitika suhtes. Minu meelest loogiline järeldus oleks, et ei peaks pooldama ka praegust eesti keele õiguste piiramist inglise keele arvel.

Rubriigis "Dokument ja kommentaar" on mõnel kaastööl toodud kommentaar ilma dokumendita. Valdur Ohmann avaldab siiski Nigol Andreseni kirja Nikolai Karotammele. Mõtlesin, et vanasti olid kirjad tavaliselt pikemad kui praegu, tundub, et isegi neil aastatel, kus pikalt lobisemine oli eluohtlik. Seda ilmselt mõjutas kasutatav tehnoloogia. Kui iga kirja saatmiseks tuli osta mark, siis ei olnud otstarbekas saata korraga teele ainult ühte lauset, väljaarvatud telegrammides. Praegu võidakse kirjutada lühemalt, aga sagedamini, kokkuvõttes pannakse praegu ilmselt kirja veel rohkem tähemärke.

Rubriigis "Varia" teeb Birgit Kibal juttu sellest, kuidas tegeletakse Esimeses maailmasõjas osalenud eestlaste arvu väljaselgitamisega. Varem oli õpikutes hinnanguline arv 100 000 osalenut ja 10 000 langenut, nüüd tahetakse konkreetsete nimede kaudu arve täpsustada. Mõtlesin, et lõpuks tuleb anda ikkagi hinnang, kui usaldusväärsed arhiiviallikad on, kas sealt võib olla nimesid puudu või esineda fiktiivseid või topelt sissekantud nimesid, kas kõik on säilinud.

Peep Pillak kirjutab, kuidas Eesti eksiilvalitsuse olemasolu mõjus pagulaskonda lõhestavalt, sest oli olemas ka teine konkureeriv esindusorgan. Seega ei ole konkureeritud mitte ainult kodumaal. Tuli meelde H. Runneli luuletus Eesti olude kohta, kus olid umbes sõnad "kolm kolpa kolmes leeris / ja nelja tuule peal".