Raske koolipäev

Roniti puude otsa. Läksin ühe maja puutrepist üles, et jõuda pööningukambrisse Reeli juurde. Ta pidi mulle ühte kaupa müüma. Arvutasin, kui palju ma seda olemasoleva raha eest saan.

*
Istusin kirjanduse tunnis klassis 208. Tänaseks olime pidanud läbi lugema Herodotose raamatu. Ükskord ammu olin seda lugenud, aga kõik ära unustanud. Nüüd oli mul uuesti lugemine pooleli. Raamat oli meil laua keskel ja lugesime pinginaabriga kahekesi sama köidet. Kuigi tähtaeg, milleks see raamat anti, oli juba möödas, lugesid alles ka teised klassikaaslased. Õpetaja Volmer tuli minu laua juurde ja ütles, et mind ta ei küsi. Mõtlesin, et võibolla sellepärast, et ma olen ülikoolis ajalugu õppinud ja õpetaja arvates oskaksin ma liiga hästi. Või siis ei taha ta mind küsida, kuna eelmise vastamise ajal läksime tülli. Aga kui ta ütles, et ei küsi mind, siis lõpetasin lugemise ja istusin aknapoolt reast tagantpoolt pingist ümber keskmise rea ettepoole pinki. Enne läksin klassi ette prahti prügikasti viskama, aga viskasin osa kastist mööda. Seejärel lamasin laua peal, hoidsin silmi kinni ja püüdsin magada. Öeldi, et kell on juba pool kaks või pool kolm, miks see tund ei lõppe. Laua taga, mille peal ma lamasin, istusid Erik ja Krister. Keerasin ennast vahepeal ringi. Kolisin uksepoolse rea esimesse pinki ja istusin selle laua peale. Aga märkasin, et olin istunud Merko paberite peale, seetõttu istusin ümber natuke tahapoole toolile. Minu selja taga istus Ivo, kes hakkas mind torkima. Läksin talle omakorda kallale ja ütlesin, et nüüd ta saab kõige eest, mis ta mulle teinud on. Varsti jätsin ta rahule, aga ütlesin, et mina enam tema lähedal kunagi ei istu. Kolisin aknapoolsesse ritta ümber. Aga mõtlesin, et sinna saan minna ka ainult tänu sellele, et täna on vähe inimesi koolis. Kui rohkem oleks, siis ei saaks ma istuda ei poiste lähedal, sest poisid löövad, ega ka mitte tüdrukute lähedal, sest nad võivad arvata, et ma tahan neile meeldida. Tahaks istuda sellises kohas, kus kedagi lähedal ei ole. Lahkusin klassist. Olin endiselt unine. Mõtlesin, et ma võin küll mõelda, et õpin kodus kõik ära, aga unisena ei saa õppida. Läksin sööklasse, kuigi mul ei olnud söögitalongi. Tavaliselt oli söögivahetund olnud kell üksteist, aga täna oli kell juba pool kaks või pool kolm. Istusin maha ja tõstsin endale toitu ette. Seina ääres hakkas korda pidama õpetaja Kalme. Ütlesin talle, et ma küsin kantseleist söögitalongi siis, kui olen ära söönud. Kalme vastas, et aga keegi võib toidust ilma jääda, kellel on talong olemas. Ütlesin, et seda juhtub harva, tavaliselt ei saa sööklas kõik kohad täis. Minu vastas istus Krister. Ta ütles mulle, et nii need asjad ei käi. Vastasin, et vaadaku, mida ta ise teinud on. Krister tõusis vihaselt püsti ja küsis, kes. Ma ei teinud tema vihahoost välja, kuigi ta võis lüia.