"Ühiskondlik ja kultuuriline mobiilsus"

Pitirim A. Sorokin. „Social and Cultural Mobility“. Containing complete reprints of Social Mobility and Chapter V from Volume IV of Social and Cultural Dynamics. The Free Press of Glencoe. Collier-Macmillan Limited, London. 1964. (Raamatu „Social Mobility“ esmatrükk ilmus aastal 1927.) Loetud leheküljeni 334, kokku on lehekülgi 646 + alguses mõned nummerdamata.

Selles raamatus tegeleb Sorokin inimeste ja rühmade asendiga ühiskonnas läbi aegade. Ta arvab, et inimese asendit ühiskonnas ei määra tema suhe ühe või mõnede teiste inimestega, vaid kõigi inimestega kokku. Siis on see nähtavasti midagi, mida ei saagi täpselt kindlaks teha. Ja kas inimesele on tähtsad ainult teised inimesed? Ka koer võib hammustada või saba liputada, ka potitaimed mõjutavad meeleolu ja ootavad kastmist, inimesi ei huvita ainult teiste inimeste arvamused, vaid mõnda veel rohkem Jumala oma.

Sorokin tahab selles raamatus justkui kehtestada inimeste absoluutset hierarhiat. Kes on ühes asjas väljapaistvam, see olevat tavaliselt ka teistes asjades. Ühe ametikoha tähtsus ühiskonna kui terviku suhtes olevat erinevatel aegadel erinev. Aga kas ei erine ka sama aja inimeste väärtushinnangud sellele, mida tähtsaks pidada? Kunagine Tartu meister males Kullamaa toob oma mälestusteraamatus juba kaanel välja, et on maletaja, seevastu kaante vahel ütleb, et oma palgatööst ta palju ei kirjuta, sest ei ole elus meelepärast tööd teinud. Ma olen saanud sama linna meistrivõistlustel samal alal kolmanda koha, aga mulle on kirjatöö tähtsam, sest see parandab tuju rohkem. Raha on mulle makstud raamatute tõlkimise eest, aga seda võin teoreetiliselt ka mitte teha, sest originaalteksti kirjutamine on huvitavam.

Varem tõlgitud raamatus „Meie ajastu kriis“ ja teises paksemas raamatus samal teemal nõustub Sorokin, et erinevate inimeste väärtushinnangud on tõesti erinevad, kuid selliseid ajajärke, kui kultuuripilt pole nii ühtne kui mõnel muul ajal, peabki ta kriisiajajärkudeks. Huntingtoni uuemas raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“ näidatakse, et ei aita ka see, kui ühes maailmajaos on ühtne tsivilisatsioon, sest jääb võimalus minna tülli teise tsivilisatsiooniga. Mõni teistsugune mõtleja aga on leidnud, et nagu mitmekesisus teeb looduse tugevamaks, nii teeb see ka inimühiskonna.

Sorokin näib praegu loetavas raamatus arvavat, et mida suurem on mingi inimrühma keskmine pikkus, kaal, intelligentsus, võim, rikkus ja elu kestus teiste inimrühmadega võrreldes, seda parem. Positiivseid omadusi peab ta rohkem pärilikeks kui keskkonnast tingituteks. Raamatus revolutsioonidest on tal kahju, et revolutsioonide ajal saavad suuremas ülekaalus surma põhimõttekindlamad inimesed, kuid nüüd loetud raamatus leiab ta, et võimule pääsemiseks on ka rahulikumatel aegadel vajalik valetamine, halastamatus ja võimuiha. Mul tuli seda raamatut lugedes korduvalt meelde Uku Masing, kelle käega tehtud märkusi ühele Sorokini raamatule ma olen näinud. Kui Sorokin toob statistiliselt välja, et valged inimesed on intelligentsemad kui pärismaalased, siis Masing pidas sellest hoolimata loodusrahvaid paremateks kui neid rõhuvaid valgeid. Taimedel ei ole üldse aju leitud, aga üks raamat on Masingul sellest, et talle meeldivad taimed rohkem kui inimesed. Kui Sorokin peaks edukaid inimesi justkui edututest väärtuslikumateks, siis Masing ühes teoses meenutab, et noorena ta tahtis, et tema nimi oleks kuulus, aga hiljem sai aru, et see oleks nõrgemate otsas trampimine. Kuigi pärast Masingu surma on tema raamatuid palju välja antud, oli ta enda mõte, et nende käsikirjad võiks ära põletada. Ma olen väitnud, et headus on tähtsam kui tarkus. Sorokin oleks võinud uurida ka headuse pärilikkust, kuigi võibolla ta on seda kuskil teinud. Tegelikult ta teeb ka loetud peatükkides juttu kurjategijate pärilikest omadustest keskmise inimesega võrreldes.

Raamatus on palju statistilisi tabeleid. Mõnel juhul ei ole Sorokin ka ise kindel, mida selle statistika põhjal täpselt järeldama peaks. Kui mainisisin jutuajamises, et Sorokin on toonud statistikat erinevate ühiskonnakihtide keskmise pikkuse ja kaalu kohta, valitsevatel kihtidel olevat kasv ja kaal suuremad, siis mult küsiti, millele ta viitab, Eestis olevat selliseid asju vähe uuritud. Ma polnud tol hetkel veel peatüki lõpus olevate viideteni jõudnud, aga pärast vaatasin, et viidatud on trükistele, mille pealkirjades esinevad sõnad antropoloogia, antropomeetria, biomeetria ning eugeenika. Raamatust tervikuna olen leidnud autoriteetidena viidatavat mitmetele autoritele, kellest lugesin magistriõppes kui fašismi filosoofia eellukku kuuluvatest – Chamberlain, Gobineau ja Pareto. Võibolla see on ajastu eripära, et need autorid olid loetavamate hulgas. Sorokin on lugenud ka Marxi, aga temale viitab seoses sellega, et ei ole Marxiga nõus. Marxile tundus, et ühiskonnas kihistumine süvenes, aga Sorokin näitas, et see on käinud ajaloos tõusude ja mõõnadega.