Diagonaalide mõõtmine

Läksin kooli poole. Täna tundus samm aeglasem. Mõtlesin, et peaks kella vaatama, ega ma sellise tempoga hiljaks ei jää. Võibolla ma nii aeglaselt ei liikunud nagu tundus. Kui jõudsin kaarsilla otsani, siis tegin pikema sammu, et mitte silla sees olevast august vette astuda. Tegelikult vist ainult tundus, et seal oli vesi.

*
Olime koolimaja tiiva teisel korrusel. Läksin tiiva ja maja põhiosa vahelisse ruumi, kus olid mõned raamatud. Võtsin kätte ühe raamatu, mis tundus olevat Nõukogude aja kohta. Hakkasin juba naerma. Tahtsin seda raamatut Kristerile, Arturile ja Sandrile näidata. Aga ma veel ei näidanud, enne lugesin, et kontrollida, kas raamat on ikka selline nagu ma arvasin. Raamatus oli näidatud, et kui keegi oli teinud arvutustehte ja saanud sellele vastuse, siis see vastus oli vale, õige arvutamise korral oleks vastus olnud teistsugune. Istusin õpperuumi esimeses pikas pingireas Arieli kõrval. Arutasime temaga elu üle. Tund hakkas pihta, seda andis üks noor naisõpetaja. Mulle tuli uni peale ja panin pea kätele. Tundus, et õpetaja kommenteerib minu unisust.

*
Üks malepartii oli lõppemas. Tuli arvata ära, mis käik on järgmine. Püüdsin selleks aru saada, milliselt diagonaalilt tulistab kõige rohkem ruute. Üks diagonaal oli kõige pikem, aga see oli üksik diagonaal. Muudel väljadel kaks lühemat diagonaali ristusid. Aga tundus, et need ei ole ka üksteise kõrval täielikult pikkuse järjekorras. Lugesin iga diagonaali kohta läbi ühe ajaleheartikli. Ajalehes olid ka mõned artiklid, mis ei tundnud asjasse puutuvat, need jätsin vahele.