Loengus maiustamine

Hakkasin käima loengutes, mida olin juba varem kuulanud. Esimesel korral ma polnud paljusid asju konspekti kirja pannud, sest mõtlesin, et need jäävad iseenesest meelde. Aga enne eksamit hakkasin kahtlema, kas ma ikka mäletan piisavalt palju, seepärast jätsin eksamitele minemata. Nüüd loenguid teist korda kuulates mõtlesin, et sel korral peaks kõik kirja panema. Vaatasin vanast konspektist, et olin kirja pannud õppejõu sõnad, et lubatud on nii märkmete järgi kui ka peast kirjutamine, taunitav on ainult eklektiline stiil, mis ühendab mõlemad variandid. Mõtlesin, et selle õpetuse olen ma ära unustanud ja kirjutanud just sellises vahepealses stiilis. Või siiski ei ole, ma olen kirjutanud lauseid ainult peast, vaadates märkmetest vaid aastaarve. Mõtlesin, et kuigi õppejõud mälu järgi kirjutamist lubab, võib see ikkagi tuua kaasa kohtuprotsessi, kui ma peaksin kellegi kohta midagi valesti mäletama. Loengut pidas praegu Rosenberg. Ta oli teinud hinnete kohta tabeli, et kasutada märkmeid lõpphinde panemisel. Kui tabelis oli kirjas, et mul on esimene hinne viis ja teine neli, siis oli lootust viimane kord viiele vastates saada ka koguhindeks viis. Rosenberg käis ringi ja pakkus üliõpilastele ühte maiustust. Kui ta minuni jõudis, küsisin, kui palju see maiustus maksab. Rosenberg vastas, et see on tasuta, sest täna on nääriõhtu. Kõndisin resti juurde, millel kuivasid nõud. Üks plekk-kruus kukkus põrandale. Mõtlesin, et nüüd sai see mustaks ja ma pean selle ära pesema. Tegelikult määris see ka taldrikuid, mida see puudutas, aga nii palju asju ma pesema ei hakka. Läksin ruumi teise nurka ja keerasin kraani lahti. Kuigi olin kodus pidevalt nõusid pesnud, ei osanud ma täna enam kraani korralikult lahti keerata. Mõtlesin, et kui panen plekk-kruusi veejoa alla, siis võib juga hakata niiviisi teises suunas pritsima, et lähedal viibivad inimesed saavad märjaks.