"Ühiskondlik ja kultuuriline mobiilsus" 2

Pitirim A. Sorokin. „Social and Cultural Mobility“. Containing complete reprints of Social Mobility and Chapter V from Volume IV of Social and Cultural Dynamics. The Free Press of Glencoe. Collier-Macmillan Limited, London. 1964. (Raamatu „Social Mobility“ esmatrükk ilmus aastal 1927.) Praegu loetud raamatu teist poolt. Kokku on lehekülgi 646 + alguses mõned nummerdamata.

Sorokinil on selles raamatus mobiilne ühiskond sarnane varem loetud raamatu meelelise ühiskonnaga. Meelelisest, ideatsionaalsest ja idealistlikust ühiskonnast rääkiva raamatu kõige paksemast variandist on võetud ka nüüd loetud raamatu lõpuosa, kus seda terminoloogiat erinevalt varem kirjutatud põhiosast ette tuleb.

Sorokin kirjutab mõjude levimisest ühest ühiskonnast teise. Teine ühiskond võtvat mõjutavast ühiskonnast üle esimeses järjekorras seda, mis on tema enda senisele ühiskonnale sarnane. Mõtlesin selle üle natuke varem ka ühte teist teost lugedes. Valged Ameerikasse minnes tahtsid pöörata indiaanlased oma usku ja hävitasid nende kirjandust, aga neile sobis üle võtta indiaanlaste kultuurtaimi. Vastuargument kõige sarnasema ülevõtmise väitele oleks, et vahel otsitaksegi midagi uut, Tallinnasse saabuvad Lääne turistid eelistavat pildistada õigeusu kirikut, mitte luterlikke, mille sarnaseid neil on endalgi. Aga Šveitsis minarettide ehitamine olevat tõesti keelatud.

Sorokin näitab, et ülemkihtide keel mõjutab alamkihtide keelt rohkem kui alamkihtide keel nende oma, aga mõjud olevat siiski vastastikused. Mäletan erinevaid juhtumeid, kui keegi eesti keelt halvasti oskaja on midagi vigaselt öelnud, eestlastele on see nalja teinud ja nad on seda ise kordama hakanud. Inglise keele kohta tuleb samasuguse loona meelde Ameerika Hääle saatelõik lühendi OK päritolu kohta. Ajalehetoimetaja oli enne trükki andmist kirjutanud korrektuuri peale sõnade „all correct“ ehk „kõik on korras“ esitähtede lühendi ise vigaselt. OK päritolu kohta on hiljem räägitud küll ka mingit muud versiooni.

Magistriõppe ajal lugesin Itaalia ajaloost, et itaalia ühtne kirjakeel on hilise levikuga, kuivõrd itaalia väikeriigid ühendati ühtseks kuningriigiks hilja. Sorokin Itaalia näidet ei too, aga kirjutab muude rahvaste kohta, et ka prantslastel ja teistel, kellel võis juba ühtne riik olemas olla, hakkas valitsejate keel alles hiljem üleriigiliseks laienema. Kolmandast kohast olen kuulnud, et vene keelel on vähem murdeid kui eesti keelel, sest vene keel olevat levinud kiriku kaudu ja tekkinud kirikuslaavi keelest, varem elasid Venemaal paljuski soomeugri rahvad.

Sorokin kirjutab, et mobiilses ühiskonnas, kus asjad kiiremini liiguvad ja vahetuvad, tehakse küll rohkem teadusavastusi, kuid esineb ka rohkem vaimuhaigusi. Mõtlesin, et kergemini saavad levida ka muud haigused. Üks mobiilsuse ilming oli Ameerika avastamine, mis olevat tähendanud haiguste levikut üle ookeani mõlemas suunas. Aga rohkem avastusi tegevas ühiskonnas on kergem ka uute ravimite ja vaktsiinide väljatöötamine, praeguseks on inimeste keskmine eluiga tõusnud. Kui tehakse rohkem avastusi, siis võibolla diagnoositakse vaimuhaigusi ka paremini ja nende esinemissagedus võib osalt tõusta lihtsalt parema diagnoosimise tõttu. Autismi polevat varasematel aegadel diagnoositud. Skisofreenia kohta on väidetud, et seda esineb kõigis ühiskondades 1 protsendil inimestest. Depressiooni on küll peetud praeguse aja moehaiguseks, mida varem olevat vähem olnud või olevat enda juurest vähem otsitud.

Raamatu esimesest poolest kirjutades viitasin, et Sorokin viitab erinevatele rassiteoreetikutele. Aga teises pooles, vist küll hiljem kirjutatud osas, ta ütleb, et rassiteoreetikud ületähtsustavad oma teooriaid. Täielikult valeks Sorokin neid siiski endiselt ei pea, ta juhib tähelepanu, et on ilmselge vahe maksimaalse ja minimaalse intelligentsusega inimeste vahel.

Raamatu esimesest poolest kirjutades loetlesin erinevusi Sorokini ja Uku Masingu seisukohtade vahel. Teisest poolest leidsin nende mõtete vahel ka sarnasusi. Masing on kirjutanud, et õnnelikuks võib saada üks inimene, mitte kaks inimest koos. Ka Sorokin näitab, et mida andekama inimesega on tegemist, seda vähem on neid, kes tema teostest aru saavad. Klassikute teosed on küll ajas vastupidavamad, aga jäävat loomishetkel massidele arusaadvamatele populaarsuses alla. Muuhulgas on Sorokin lugenud, kui valesti on tema enda raamatutest aru saadud.