William Z. Foster. Ingliskeelse raamatu „Ameerika poliitilise ajaloo peajooned“ tõlge vene keelde. Moskva 1953, algteos New York 1951. Praegu loetud viimast kolmandikku 919 lehekülje paksusest köitest.
Ülikoolis õpetati, et uurimistööle annab väärtuse autori isiklik arvamus. Selle raamatuga on siiski nii, et faktid võivad olla õiged, aga kommunistist autori valearvamused on ekslikud. Need polegi tema isiklikud arvamused, vaid ta kordab Marxi ja Stalini omi. Raamatu viimases kolmandikus räägib ta Teisest maailmasõjast, sellele järgnenud aastatest ja tulevikust, aga tema tulevikuennustused pole täitunud.
Fosteri arvates oli Teine maailmasõda kõige raskem Nõukogude Liidule, aga ta peab seda riiki ka kõige paremini sõjast taastunuks. Mina olen õppinud, et majandusimed leidsid aset Teise maailmasõja kaotajariikides, mitte Nõukogude Liidus.
Foster arvab, et varsti võib tulla Kolmas maailmasõda, milles Nõukogude Liit võidaks Ameerika Ühendriike. Sellest ta vaikib, et Teises maailmasõjas õnnestus Nõukogude Liidul edukalt sõdida tänu Ameerika majanduslikule abile. Fosteri meelest lihtsalt sotsialistlik riik sõdib paremini, nagu seal olevat kõik asjad paremini. Foster näitab, et kommunistide võimuala tekkis Esimese maailmasõja tulemusel ja laienes Teise maailmasõja tulemusel. Sellest teeb ta järelduse, et Kolmas maailmasõda tähendaks kommunismi lõplikku võitu. Varasemas ajaloos polnud siiski arengud nii ühesuunalised olnud – Napoleon vallutas ühe riigi teise järel, aga viimased sõjad lõppesid tema kaotusega.
Ameerika maailmajao
kaubanduse kohta kirjutab Foster, et Teise maailmasõja ajal domineerisid selles
Ameerika Ühendriigid, aga pärast sõja lõppu tuli tagasi Lääne-Euroopa riikide
konkurents. Kui seal konkureerisid ainult Lääne-, mitte Ida-Euroopa riigid,
siis see peaks ju näitama, et kaubanduses on kommunistlikud riigid vähem
edukad. Roheliselt seisukohalt võib üle ookeani kaubandus halb olla, aga
autarkiat püiavad saavutada rohkem diktatuurimaad, mis alustavad kergemini sõdu
ja võivad tänapäeval looduse hävitada ka sõjaga.
Eespool sobisid Fosterile rahvarinded, milles kommunistid ja sotsiaaldemokraadid koostööd tegid. Tagapool ta kirjutab, et sotsiaaldemokraadid pole tegelikult sotsialistid, nad pole ühelgi maal võimule tulles sotsialismi kehtestanud. Ma mäletan, et Nõukogude kommunistid rääkisid ka kommunismist kui enda riigi eesmärgist, mida polnud veel saavutatud.
Fosteri arvates on Lääne kapitalistid tegelikult valmis fašistidega koostööd tegema. See ei tõesta midagi, kui Teise maailmasõja ajal tegid nii Ameerika kui ka Saksamaa koostööd ka Nõukogude Liiduga.
Foster kirjeldab, kuidas Ameerikas vähemusrasse rõhutakse. Nõukogude Liitu kujutab ta maise paradiisina ja vaikib sellest, et selles riigis terveid rahvaid küüditati.
Foster kiidab Nõukogude Liitu, et seal planeeritakse tulevikku teaduslikul alusel. Minu meelest dogmadega vehkimine ei ole teadus. Nõukogude Liidus suruti peale valelikku kirjandust ja hävitati tõepärast.
Foster kasutab sünonüümidena mõisteid ’rahvademokraatia’ ning ’proletariaadi diktatuur’. Nõukogude Liidu suuremat demokraatlikkust näitavat muuhulgas see, et seal on organisatsioonidel tohutu suur liikmeskond. Tegelikult näitab see, et liikmeks astuma sunniti ja konkureerivad organisatsioonid olid keelatud.
Magistriõppe ajal lugesin politoloogiaraamatut, mille järgi kõik riigid pidasid ennast selle ilmumise ajal demokraatlikuks, aga olevat kaks demokraatia varianti, ’rahva poolt’ või ’rahva heaks’. Foster võibolla arvab, et Nõukogude Liidus valitseti rahva heaks, aga ta ei seleta, miks olid siis olemas nähtused nagu riigivastane partisanisõda ja massiline välismaale põgenemine.
Ameerika asjade kohta ütleb Foster, et kes on Wall Streeti poolt, see ei ole rahva poolt. Enda mõttekaaslasi peab ta massideks, aga millegipärast tema partei valimistel palju hääli ei saanud. Foster arvab, et see on ajutine, aga kommunistid pole Ameerikas siiani populaarseks muutunud.
Foster arvab, et kommunism on kõrgem ühiskonnakord ja et kuna Ameerika Ühendriigid on samuti suhteliselt kõrgelt arenenud, siis kehtestatakse seal kommunism varem kui Ladina-Ameerikas. Tegelikult on mõnel Ladina-Ameerika maal kommunistid võimule tulnud, aga Ameerika Ühendriikides veel mitte. Venemaal ei tulnud kommunistid võimule kõrge arengutaseme tõttu, vaid Esimese maailmasõja ja Veebruarirevolutsiooni vintsutuste tagajärjel. Masaryk ütleb ka aasta enne Esimese maailmasõja puhkemist, et Venemaa on mahajäänud maa – Euroopa eilne päev.
0 vastukaja:
Postita kommentaar