Täna tähistati arhiivihoones minu emapoolse vanaisa Herbert Ligi 95. sünniaastapäeva tema uue raamatu esitlusega.
Tõnu Tannberg andis esimesena sõna Tiit Rosenbergile, kes rääkis vanaisa eluloost. Rosenberg meenutas muuhulgas, kuidas vanaisa suunas ajalooüliõpilasi uurima oma kodukihelkonna ajalugu. Mulle meenus, et mulle andis ülikooliajal samasuguse ülesande Rosenberg ise, uurisin oma teise vanaisa kodukihelkonna mõisaid. Emapoolse vanaisa kohta meenutas Rosenberg, kuidas nad koos võimlesid ja palli mängisid. Mina olen vanaisaga mänginud malet, kabet ja kaarte. Male kohta olen blogis kirjutanud, et vanaisa on tulnud sel alal Saaremaa meistriks, aga Rosenbergi sõnul tuli vanaisa selleks vähemalt kaks korda.
Teise kõne pidas Ülle Tarkiainen, kes on värskelt ilmunud raamatu koostaja. Ta rääkis raamatu sisust ja saamisloost ning viitas muuhulgas Enn Tarvelile, kes on öelnud, et parim artikkel on selline, mille võiks ka ise kirjutanud olla. Mulle meenusid seda kuuldes psühholoog Peeter Tulviste teistsuguse sisuga sõnad, et kui sõjaväes käib üks teist jalga kui teised, siis see üks eksib, aga teaduses on õigus ainsal teist jalga käijal. Tarkianineni kõne ajal näidati seina peal fotosid vanaisast. Naerdi koha peal, kus ühel fotol oli Allan Liimil gaasimask peas, aga tundsin ära, et olen seda fotot varem muuseumide infosüsteemist vaadanud.
Järgnes vaba mikrofon väljakuulutamata esinejatele. Seda kasutas esimesena Tõnu Tannberg, kes luges ette katkendeid ühest vanaisa intervjuust ja palus kuulajatel ära arvata, mis oli vanaisa lemmiklill. Mulle meenus, et ühes peolauas ütles vanaisa, et talle väga sümpaatne lill on maikelluke ehk piibeleht, aga Tannberg pidas silmas ööviiulit. Suguvõsa esindajatest meenutas Madis Ligi vanaisa sidemeid Saaremaaga, muuhulgas seda, et vanaisa oli üks Kuressaare nime taastamise ettepaneku tegijatest. Mäletan ka ühte pidu, kus vanaisa rääkis, kui kohutav on, et Saaremaa asemel öeldakse Kingissepa rajoon. Ajalooõpppejõududest rääkis veel Märt Tänava, kes meenutas, et vanaisa ei logelenud, vaid kulutas aega seltskonnale või tööle. Meenus, kuidas ma ühel korral küsitlesin maleklubis maletajaid, kas nad vanaisa mäletavad. Tugev mängija Peebo meenutas, et vanaisa mängis väga vintskelt, aga tal polnud kunagi aega kuskile sõita. Teine mängija Raidväli mäletas, nagu vanaisa oleks kurnatud välja näinud. Kolmas mängija Ojaste ütles, et mina pole vanaisaga sama kaugele jõudnud.
Pärast saaliürituse lõppu järgnes söömise ja jutuajamise osa. Kirjutasin alles nüüd oma nime külalisteraamatusse, mulle sattus järjekorranumber 77, mis on ühtlasi minu sünniaasta number. Ma polnud vist viimane kirjutaja. Saalis olid olnud peaaegu kõik istekohad täis.
0 vastukaja:
Postita kommentaar