Lühendatud jalutuskäik

Läksin välja kõndima. Kõndisin poe suunas viival teel. Vastu tuli kaks tüdrukut. Eespool nägin suurt koera, seetõttu ma ei tahtnud edasi minna, vaid keerasin ümber. Samad kaks tüdrukut tulid uuesti vastu. Mõtlesin, et ma kõnnin veel, ma lähen teises suunas. Aga nägin oma trepikoja ees muruplatsil pikali olevat poissi, kes võitles koeraga. Mõtlesin, et siis ei saa ma soovitud suunas minna, vaid pean inimesele appi minema, kuigi see on endale ka ohtlik. Võtsin kätte malaka, millega koer eemale peksta. Kui olin koera peksmise lõpetanud, küsisin, kas appi tulekust oli kasu. Vastati, et ei olnud, poiss müras niisama koeraga. Hakkasin minema tuppa. Trepikoja uksel tuli vastu ema, kes ütles minu väljumisel juhtunu kohta, et ma ei räägiks kunagi psühhiaatriast trepikojas. Vastasin, et muud ei jäänud üle, mulle tuli psühhiaatrilt telefonikõne. Ema vaidles vastu, et helistaja ei olnudki psühhiaater, vaid keegi, kes mängis psühhiaatrit.