"Minu Ungari"

Lea Kreinin. „Minu Ungari. Elu on paprika“. Petrone Print 2025. 248 nummerdatud lehekülge + 16 lehekülge fototahvleid.

Hakkasin aegamööda ungari keelt õppima aasta 2018 lõpus, aga ei käi välisreisidel ja see on keeleõppe perioodil alles esimene terviklik raamat, mille ma Ungari kohta läbi loen. Teose autor on seal elanud ja valdab enda sõnul ungari keelt vabalt, kuid paljusid asju, mis raamatus kirjas on, teadsin ma juba varem.

Raamatusarja uues köites on kirjas palju ungarikeelseid sõnu, millest osade tähendus oli lugejale juba tuttav. Ühes kohas kontrollisin sõnaraamatust, kas mina mäletan valesti või eksib autor. Kirjatöös on juttu sellest, et Ungaris on nii kristliku kui ka paganliku päritoluga isikunimesid. L. Kreinin tõlgib, et nimi Tünde tähendab ’Haldjas’. Ise olin hiljuti sõnaraamatut lehitsedes lugenud, et haldja kohta käib sõna ’tündér’. Mõtlesin, et võibolla on üle ühe sõna, aga vähemalt ungari-eesti sõnaraamat annab tähekombinatsiooni Tünde ainsaks vasteks naisenime Haldi, mis pole küll kauge.

Raamatus on ühes peatükis loetletud muusikuid, kes on autori oletuse kohaselt Nõukogude ajal elanud eestlastele tuttavad. Esimesena nimetatud nime Kati Kovács teadsin ma tõesti hästi, kuid mitte Nõukogude ajast, vaid viimastest aastatest. Teised selles lauses loetletud ansamblid otsisin nüüd välja, neist kõige rohkem meeldis ansambel Omega, kellelt vaatasin muusikavideot ansambli 50. aastapäeva kontserdilt. Tagapool peatükis on loetletud Ungari hilisema aja muusikuid, kellest autori lemmikud on džässmuusikud. Talle meeldib ka klassikaline muusika. Selgub, et Ungariga on seotud olnud helilooja Beethoven, kellelt Kreinin nimetab „Kuupaistesonaati“, milliste teost ma hiljuti seda teadmata just blogi muusikarubriigis kommenteerisin.

Mul on raamatu autoriga ka ühiseid pealkirju. Üks minu blogi klikitumaid postitusi kannab pealkirja „Budapesti linnaosad“. Sellise nimetusega peatükk on ka raamatus. Mõlemas tekstis on juttu sellest, et Budapestis tähistatakse linnaosasid numbritega, ent raamat lisab, et vanematel linnaosadel on lisaks numbrile ka nimi. Raamatus on kohe järgmise peatüki pealkiri „Kodukohad“, mis tuletab meelde, et minu eelmisel aastal ilmunud luulekogu esimene tsükkel on „Kodukoht“. Selles on juttu küll Tartust, mitte välismaast. Täna kirjeldatud riigist on natuke juttu minu teose kolmandas ja viimases tsüklis „Keeled“.

H. Runnelil on Nõukogude aja Tartu kohta umbes luulerida: „Ei saa nad sildagi jõele.“ See räägib rohkem sellest, et ühte konkreetsest Teises maailmasõjas õhku lastud silda aastakümneid ei taastatud. Meie kodulinnas oli samal ajal olemas muid jõeületuskohti. „Minu Ungari“ ütleb, et Ungari alal ei viinud 19. sajandi esimesel poolel üle Doonau ühtegi silda. Olen ka varem kohanud, et Buda, Pest ja Óbuda ehk Vana-Buda olid kolm erinevat linna, mis hiljem kokku sulasid. Raamatu järgi tegi asulate ühinemise võimalikuks just sildade ehitamine.

Esimene romaan Ungari kohta, mille ma läbi lugesin, oli „Egeri tähed“. „Minu Ungari“ autor on ise Egeris käinud. Ta on kuulnud juttu, et sealses kindluses on 100 kilomeetrit maa-aluseid käike, pidades sellist väidet tugevalt liialdatuks. Mäletan ka raamatust „Egeri tähed“, et seal on neist salakäikudest juttu. Peategelase poeg tahab nende kaudu sissepiiratud kindlusesse jõuda, aga türklased tulevad tema kannul.

Uuema aja Ungari kohta on kirjeldatud, et kui eestlased kohtavad Ungaris elanud rahvuskaaslast, siis nad hakkavad rääkima, et neile ei meeldi Orbáni poliitika. Kui ma olen oma ungari keele õpinguid maininud, on vahel ka mulle Orbánist räägitud. Tema isikut ma üldse ei uuri, olen lugenud Ungari varasemast ajaloost ja kultuurist. Arvustatava raamatu autor arvab ühel leheküljel, et keegi ei koli teise riiki selle poliitika pärast. Päris nii see siiski ei ole, samade kaante vahel on raamatu „Minu Brüssel“ reklaam, sinna kolitakse seoses Euroopa Liidu poliitikaga. Mulle ei meeldi küll Ungari demokraatiast kaugenemine, ometi on minu huvi Ungari ja Soome vastu mõnes mõttes poliitiline, sest ma tahan õppida lisaks indoeuroopa keeltele ka mõnda soomeugri oma.

Nagu pealkiri ütleb, on raamatus tähtsal kohal toit. Selle tähtsustamine oleks justkui Jeesuse sõnadega vaidlemine. Ma eelistan söömisele mõtlemist. Kui toitu eluspüsimiseks vaja ei oleks, siis ainult maitse pärast ei sööks ma võibolla üldse.