Süntesaatorid

Ükskord Helsingi kaubamajas mängisin süntesaatorit ja tahtsin, et selline ka kodus oleks. Varsti hangitigi koju süntesaator, aga mul ei olnud mänguisu enam nii suur kui poes. Rohkem mängisin masinasse salvestatud näidislugusid ette. Süntesaator seisis aastaid kasutuseta ja vahepeal oli tal juhe kadunud. Ühel päeval uuris vend korteri läbi ja leidis õige juhtme üles, aga ma järgnevalt oletasin millegipärast, et see kadus uuesti ära ja et ma ei oska karpi avada. Täna tahtsin proovida, kas ma oskan enda kirjutatud noote mängida. Süntesaatori karp avanes, juhe oli karbis, aga ma ei osanud mängida isegi enda kirjutatud nootide järgi. Küll sain vastavalt pilli omadustele uusi lugusid improviseerida. Algul tundus, et ma oskan mängida ainult üksteisele lähedal asuvatel klahvidel, siis hakkasin mängima ka üksteisest kaugetel. Suuga laulda mul mingit tahtmist ei ole, aga pilli olen varemgi parema meelega mänginud. Mõtlesin, et ei peagi mängima noodi järgi, noodid on rohkem selleks, et sama lugu korduvalt mängida. Igasugune muusika võib kellelegi närvidele käia, kasvõi sellepärast, et muidu andekas teos mängib liiga valjult.