„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2024. 160 lehekülge.
Mart Laar on kirjutanud essee, milles teeb teatavaks, et pani juba Nõukogude ajal kirja põrandaaluse raamatu, kuid varjas siis, et tema on selle autor. Laari on ka uuel ajal valetamises süüdistatud, aga siin ta tunnistab üles, et Nõukogude julgeolekule ta ei rääkinud tõtt, kuna KGB oli vaenlane. Teisest maailmasõjast kirjutades nimetab Laar Nõukogude Liitu romaani „Sõrmuste isand“ analoogia põhjal Mordoriks. Täpsustamata jääb, kas Hitleri Saksamaa oli teine samanimeline raamaturiik. Hitleri poolel sõdinud eestlased olnud head kääbikud, kuid eestlasi mobiliseeriti mõlema diktaatori sõjaväkke.
Anu Mänd ja Anti Selart kirjutavad ühises artiklis keskaegsetest reliikviatest ja palverännakutest. Olevat olnud olemas Püha Vere reliikvia. Mind oleks huvitanud, kuidas inimese kehavedelik ajale vastu pidas, kas kasutati mingit säilitusainet. Keha peaks muidu pärast surma kõdunema. Mõtlesin, et on vastandatud ihu ja hinge, pidades viimast kõrgemaks, aga reliikviate tähtsustamine oleks justkui esimese hindamine. Mäletan ka Piiblist lauset, et verd ei tohi süia, sest see on liha hing, aga ma pole kindel, kas öeldu tähendab, et samal olendil on kaks hinge, vaimne ja liha oma. Seejuures kirjutatakse seda loomavere kohta, aga ühe teooria järgi loomadel erinevalt inimesest hinge ei ole.
Palverännakute kohta mainitakse artiklis, et need lõppesid seoses reformatsiooniga. Nii saab öelda Eesti ajaloo puhul, ent osades maades katoliiklus säilis, seal ilmselt käidi palveretkedel edasi. Ja reformatsiooniga umbes samaaegsed olid suured maadeavastuses, ka protestandid hakkasid tegema üle ookeani reise. Neil võis olla muuhulgas usulisi eesmärke, sest püüti paganaid ristida.
Immanuel Volkonski teeb juttu vaimulikust kirjandusest Nõukogude Eestis. Piibel ei olnud igas mõttes keelatud, aga neid ei lastud juurde trükkida. Mõtlesin, et keskajal kirjutati pühakirja käsitsi ümber, ei tea, kas 20. sajandil seda keegi trükkimisvõimaluste puudumisel ei teinud. Kuid artiklis öeldi, et piirangud olid ka paberi ostmisel. Sellest olevat püütud mööda hiilida, käies mitu korda järjest poes ja muutes vahepeal välimust. Mõtlesin, et võibolla mõni müüja tundis mõne muudetud välimusega ostja ära, aga kui kaupmees oli ka ise sisemiselt Nõukogude võimu vastane, siis ta võis teha näo, nagu ei tunneks.
Praegusel ajal on sõnavabadus suurem, sellest hoolimata püütakse raamatute ilmumist reguleerida. Ühtedele käsikirjadele makstakse toetust, teistele mitte, lisaks annavad arvustajad erinevatele raamatutele erinevaid hinnanguid ja oma mõju on ka ostjate valikutel.
Elle-Mari Talivee kirjutab Minni Kurs-Oleskist ja teistest feministidest. Välismaal tegelenud naiste õiguste eest võitlejad muuhulgas pommide panemisega. Võibolla oli nende eesmärk tappa mehi, aga eri soost inimesed liiguvad sageli koos, niiviisi võivad surma saada mõlemad. Naisõiguslased on võidelnud võrdsuse eest, aga on mõeldav ka võitlus soolise eripära arvestamise eest, näiteks et tüdrukud võiksid lugeda neile rohkem meeldivaid ilukirjandusteoseid ja ei peaks õppima koolis sama palju matemaatikat ja füüsikat kui poisid, kui need on üldjuhul rohkem viimastele sobivad ained.
0 vastukaja:
Postita kommentaar