Joonistatud maade kutse

Klaus leidis midagi ühest minu vihikust, millesse ma olin joonistanud. Hakkasin juba valmis pilti edasi joonistama. Tegin silmatera ümber pikliku silma ja selle ümber omakorda suurema ümmarguse rõnga. Vaatasin, et see tegi pildi halvemaks. Võtsin kustutuskummi ja püüdsin ümmargust rõngast kustutada. Päris ära ta ei kustunud, aga joon läks vähemalt nõrgemaks. Võtsin pildi seest kausi, asetasin sellesse jooned ja panin kausi pildi sisse tagasi, nii et jooned jäid osaliselt paistma. Ütlesin, et nüüd läks pilt kolmemõõtmeliseks. Lisasin, et tegelikult oli ta juba varem kolmemõõtmeline. Mulle meeldis endiselt joonistada väljamõeldud maade kaarte. Joonistatud riigid kutsusid nendevahelist sõda mängima. Aga nüüd olin vanemaks saanud ja leidsin, et sõda on tegelikult lubamatu asi. Sõja asemel tuli riigid panna üksteisele midagi muud tegema. Mõtlesin, et väljamõeldud riikide juures on kõige tähtsam nende kuju.

*

Igal pool tsiteeriti laulupealkirja "Depressiivsed Eesti väikelinnad". Mina leidsin, et Eesti väikelinnad ei ole üldse depressiivsed. Ma olin depressiooni ajal kahes väikelinnas käinud, aga depressioon oli mul juba enne. Ma ei teadnud, mida oleks nende sõnade autor Eesti küladest arvanud. Ta oli vist nii linnainimene, et külasid polnud tema jaoks üldse olemas. Võibolla oli selle laulu populaarsuse põhjus hea kõla. Ise ma polnud seda kuulnud. Lugesin, et on arvutite abil kindlaks tehtud, et inimestele meeldib muusikavideo eriti siis, kui selles näidatakse värisevat suud. Olin eile ühte sellist videot näinud ja see kirjutis seletas ära, miks oli seal sellist asja vaja näidata. Vaatasin seda videot uuesti.

*

Tõnu istus kirjutuslaua taga ja kirjutas minu paberile. Ütlesin talle, et ta ei sodiks minu paberit, mulle ei anna tema käekiri midagi. Varem olid selle paberi peale kirjutatud andmed minu raamatu väljaandmise rahade kohta. Raun oli välja andnud juba teise minu raamatu, aga selleks olin pidanud talle maksma 1000 eurot. Tegelikult ei olnud raamatu väljaandmine mulle midagi maksma läinud, sest isa oli mulle maksnud selle eest enne 10 500 krooni honorari. Üks euro oli kümme krooni, seega olin jäänud isegi väiksesse plussi. Paberil oli kirjas, et Raun ei kasutanud raamatu trükkimiseks ainult minu raha, vaid pani ka omalt poolt juurde, sest eelarve oli 20 500 krooni, millest minu masktud osa oli natuke alla poole. Aga võibolla trükkis Raun raamatut vähem kui ta ütles. Mul murdusid prillid katki. Need olid täiesti uued prillid. Aga lähemalt vaadates nägin, et nad ei ole päriselt katki, vaid lihtsalt sangakruvi on küljest tulnud. Kuna kruvi ei olnud ära kadunud, sai ta tagasi keerata. Ainult et see oli lühikese aja jooksul juba teine kord, kui nende prillide kruvi lahti tuli. Keeramist sai alustada sõrmedega ja lõpus kruvikeerajaga pingutada.