Kurtide keel

Kirjutasin, et teistes keeltes ajalehtedel on rohkem kultuurirubriike kui ingliskeelsetel. Pärast seda avasin Šveitsi ajalehe, kust ma kultuurirubriiki ei leidnud. Et mind huvitas siiski just kultuur, lõin selle ajalehe arhiivi otsingusse sõna "Buch". Antud vastete hulgast lugesin artiklit viipekeelest. Kirjutati perekonnast, kus on kurt ema ja kolm kuuljat last. Ema õpetas lapsed rääkima kõigepealt viipekeeles. Artiklis väideti, et niiviisi saab laps vanemaga kiiremini rääkima hakata kui sõnu hääldades. Selle kinnituseks toodud arv ei olnud siiski veenev - esimese viipe oli laps teinud seitsmekuuselt, suu abil võidakse esimene sõna öelda ka varem. Hiljuti arutlesin selle üle, et ma võiksin kurtidega kirjalikult ka vestelda. Aga artiklis öeldakse, et keel ei ole kurtidele kirja abil avatav, sest sõnade struktuurist ja grammatikast saavad aru ainult need, kes sõnu ise kuulevad ja hääldavad. Ma pole kindel, mis sellest järeldub - kas see laieneb ka hieroglüüfidele või kas viipekeelest alustades ei või hiljem ka kirja omandada. Ja televisiooni all nurgas on näidatud, et kurtide jaoks liigutatakse nii käsi kui ka suud, kas suu liikumine ei või nende jaoks siis hääldust asendada? Artiklis kirjeldatud pere laste kohta öeldi, et nad on kakskeelsed, osates nii viipekeelt kui ka šveitsisaksa keelt. Laps ütles, et tema emakeel on viipekeel.

*

Üks Saksamaa ajalehe "Die Zeit" kultuurirubriigi artikkel ütleb kokkuvõttes järgmist:

On kirjanikke, kes pühendavad ennast ühele ainsale raamatule. Nende elu on suur töö ja nende töö nende elu. Teiselt poolt on ka kirjanikke, kelle looming sarnaneb ainevahetusega - kui teised inimesed hingavad välja õhku, siis nemad raamatuid. Küsimus, kas keegi kirjutab palju, ei olevat õnneks kvaliteediga seotud, kuid lugejad ei jõudvat alati järele.