Ajaleheputka ja ajalehehoidla

Ostsin putkast ajalehe. Seal kirjutati, et Heuer nautis malemängu alati. Mõtlesin, et siis ei ole mina õige maletaja, sest mulle valmistab mäng kannatusi. Mõtlesin, et loen sellest lehenumbrist läbi kõik sporditeemalised artiklid. Seal oli terve sporditeemaline rubriik. Järgmisel päeval otsustasin, et seekord ma ühtegi ajalehte ei osta, vaid piirdun koju tellitute lugemisega. Putkast võis lehti osta ülepäeviti. Meelval oli tehtud selliseid töid, kus roniti kõrgele kitsastele laudadele lae alla. Ma tegin õigesti, et ma nendes ei osalenud, sest ma oleks sinna ronides kohe alla kukkunud. Üks poiss oligi kukkunud, kuigi mitte kohe. Nüüd pidi tal elu lõpuni jalg sidemes olema. Meil oli Meelval oma kirjandusmuuseum. Seal oli palju vanade ajalehtede aastakäike. Aga Meelva ei olnud koht, kus neil oleks olnud väga head säilimistingimused. Neid ajalehti ei oleks saanud annetada ka Tartu päris kirjandusmuuseumile, sest seal olid vastavad aastakäigud juba olemas. Olin Meelva ajalehtede hoidlas, kui sinna tulid ühed poisid varastama, sest arvasid, et meid ei ole kohal. Talutasin nad trepist alla. Poisid rääkisid üksteisele, et ema on tubli, aga mina mitte. Kui üles tagasi läksin, rääkisin, et olin käinud ühe usulahu toas, kus vaadati, et ma tõin neile pühakirja, mistõttu usulahu liikmeid tabas usuline ärkamine ja nad ärkasid ellu.