*
Üks raamat tuli tõlkida saksa keelest eesti keelde. Aga olin kirjandusmuuseumist leidnud, et ühel mehel on juba tõlke käsikiri olemas. Nüüd tuli see ainult arvutisse sisestada. Raamatu esimest ja viimast lõiku ei olnud ta tõlkinud, sest need ei sobinud tema vaadetega. Või kui ma lähemalt vaatasin, siis oli viimase lõigu tõlge siiski olemas. Ma polnud seda kohe ära tundnud, sest tõlge oli umbkaudne. Originaalis oli "ateistid", aga tõlkes "mittekonfessionaalsed". Siis võis kogu tõlge olla ebakvaliteetne. Ehk oli siiski parem teha ise uus tõlge. Osasid raamatuid tõlgiti mitu korda. Ise tõlkides oleks saanud olemasoleva tõlkega võrrelda. Mulle tuli meelde, et kirjandusmuuseumist asjade koju laenamine ei olnud lubatud. Ma olin need kogemata kotti pannud. Seal võidi avastada, et kaks välja laenatud asja ei ole hoidlasse tagasi jõudnud. Aga mulle polnud veel helistatud võibolla sellepärast, et mõeldi, et need on pooleli olevate asjade riiulil. Neid oli kahju muuseumi tagasi viia, sest siis ei saanud teksti päev läbi arvutisse ümber kirjutada, vaid ainult kaks tundi päevas kuni muuseumi sulgemiseni. Oleks saanud teha kodus kirjutamiseks valguskoopiad. Aga muuseumis valguskoopiate tegemine oli kallis. Mujal sai teha odavamalt, aga kui asju ei võinud muuseumist välja viia, siis ei saanud nad ka sinna odavamatesse kohtadesse jõuda. Mõtlesin, et võin teha sellise ajakasutusplaani, et kaks tundi päevas kirjutan muuseumis seda käsikirja arvutisse ja ülejäänud päeva tõlgin kodus teist sama autori raamatut. Läksin muuseumi ja teatasin, et ma panin kogemata väljatellitud asjad kotti, homme toon tagasi.
*
- See ei ole hea, kui lintidel on ainult kahte värvi.
- See ei ole ka hea, kui linte igale poole seotakse.
- Ma olen sellest rääkinud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar